5.
Wiimased päewad oliwad Karl Raismikule wäga rasked. Isegi ettelugemistel polnud ta käinud ja kuigi ta läks, siis polnud sellest mingisugust kasu: kõrwad kuulsiwad professori häält, aga silmad wahtisiwad tardunult tühja ruumi, kuna mõtted kusagil mujal wiibisiwad ja wahetpidamata töötasiwad. Aga ometi oli Raismik eeskujulik üliõpilane. Raske elutee oli talle püsiwust ja korralikku töötamist õpetanud. Ka oli tema majandusline seisukord niisugune, et ta wõimalikult ruttu ülikooli selja taha tahtis jätta. Ta oli küllalt juba kõiksuguste raskustega wõidelnud, enesele wäga wähe lubanud; nüüd hakkas tema rinnas midagi liigutama, mis lootusest parema tulewiku, lahedama elu üle unistada tahtis. Kui ometi kord hinge saaks tagasi tõmmata!
Aga need wiimaste päewade sündmused! Need tegiwad Raismiku pää kirjuks, hinge
81
