segaseks. Aino oli tema wastu ju lahkem olnud ja rohkem naernud, kui kunagi enne. Kuid tema sõnad — need puurisiwad pikkamisi walusaid aukusid hingesse. Kui ta sellest kõigest ometi aru wõiks saada! Oli neil sõnadel üleüldse mingisugune tagamõte wõi oliwad nad muidu kergemeelsuses ja naljatades räägitud, kuna tema asjata nende kallal oma pääd murrab? Kas hakkas ehk Aino nüüd seda täide saatma, millest ta metsas oli kõnelenud? Tahtis ta temaga kui lapsega mängima hakata, temalt meelekindluse, waimujõu ja enesewäärtuse rööwida ning siis teda oma eeslikarja hulka saata? Raismikule näis, nagu peaks ta asjast nõnda aru saama. Kuid see ei pidanud sündima. Ennast alandada lasta ei tahtnud ta milgil kombel. Ta pidi nõnda üles astuma, et ta enese wastu lugupidamist ei kaota, tulgu see maksma mis tahes. Nii tagasihoidlik kui ta ka oli, aga oma wäärtust arwas ta tundwat. Ärakäidud teest, tehtud tööst hoowas see tundmus talle rinda. Aga kui raske oli sagedasti oma kõrgele seisukohale jääda! Tundmused pidasiwad mõistusega selles asjas alalist sõda. Ja nende sõjariistad oliwad nii mõjuwad. Ajuti näis, nagu poleks mõistust enam olemaski, nagu oleks ta oma nooled juba kõik wastase pihta ära lasknud, wibu padri-
82
