nagu laternatule paistel, lagistab pimedas naerda ja pööritab koledaid silmi.
Inimese endagagi sündis nii palju arusaamatut: elab, elab teine juba pikka aega hästi ja häda pole tal midagi, aga äkki hakkab jama ajama, koleda häälega karjuma või öösi magades ümber kolama; mõnda teist hakkab ühel ilusal päeval järsku kramp kokku kiskuma ja maha paiskama. Aga just enne seda, kui see muutus tuli, oli kana kuke moodi kirenud või kaaren katuseharja kohal kraaksunud.
Hirmuga elus ringi vaadates kaotas inimene väetike pea ning otsis kujutluse abiga ümbritseva looduse ja iseenda loomuse saladusele võtit.
Võib ka olla, et just loiu elu igavene vaikus ja unisus, liikumise, tõeliste hädaohtude, põnevate sündmuste ja hirmude puudus sundisid inimest selles loomulikus ilmas looma teist, olematut maailma, et sealt otsida meelelahutust ja pillerkaaritavat vabadust oma igavlevale kujutlusvõimele või seletust igapäevaste nähtuste seostele ja põhjustele väljaspool nähtusi endid.
Käsikaudu kobasid elus meie vaesed esivanemad; nad ei tiivustanud oma tahet ega tõkestanud oma vabadust, pärast aga imestasid või kohkusid nad lapse kombel elu õrjetusest ja koledusest, pärides selle põhjust looduse segastelt salamärkidelt.
Surm tuli ikka sellepärast, et majast ja väravast oli enne seda surnu, pea ees, ja mitte jalad ees, välja viidud; tulekahju — sellepärast, et koer oli kolm ööd akna all ulgunud; nõnda siis hoolitsesid nad selle eest, et surnu viidaks ikka, jalad ees, kodunt minema, ise aga sõid endist toitu endisel hulgal ja magasid endist viisi palja maa peal; ulguv koer sai peksa või ta aeti õuest minema, kuid pirrusöed kukkusid endist viisi pehastunud põrandalaudade vahele.
Veel praegugi armastab venelane keset ümbritsevat valju ja fantaasiavaest tegelikkust muinasaja avatlevaid lugusid uskuda, ja nii peagi ei tagane ta vististi sellest usust.
Kuulates hoidja lugusid meie kuldvillakust — tulilinnust, nõiutud lossi salapüünistest ja ohtudest, elas poiss kaasa, kujutles ennast kord vägitööde kangelasena, tundes kananahka ihule tõusvat, sestsamast aga kannatas vapra vägilase halva õnne pärast.
Lugu järgnes loole. Hoidja jutustas elavalt, vaimustatult, piltlikult ja kaasakiskuvalt, sest et ta ise oma juttu poolenisti uskus. Eide silmad pildusid sädemeid; pea värises erutusest: hääl kerkis kõrgemale kui harilikult.
113
