Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/113

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Tundmatu hirmu võimuses surus poiss end pisarsilmi hoidja ligi.

Oli jutt koolnutest, kes südaööl hauast tõusevad, mõne koletise juures vangis vaevlevatest ohvritest või puujalaga karust, kes hulgub mööda külasid ja otsib taga oma õiget, maharaiutud käppa, — ikka tõusid poisil juuksed peas püsti; lapse kujutlusvõime lõõmas ja tardus vaheldumisi; lakkamatult tegi ta selle piinava, magusvalusa protsessi läbi; närvid olid pillikeeltena pingul.

Kui hoidja kordas ähvardavalt karu sõnu: „Kriiksu, kriiksu, pärnajalga: käisin külast külasse, kõik naised magavad, ainult üks ei maga, istub minu nahal, keedab minu liha, ketrab minu karvu…“ jne., ja kui karu viimaks onni astus, et oma jalavarast kinni kahmata, siis ei kannatanud laps enam välja: värisedes ja kiljudes viskus ta hoidja käte vahele; hirmupisarad purskasid tal silmist, kuigi ta samal ajal naeris rõõmu pärast, et tema pole metsalise käppade vahel, vaid hoidja kõrval ahjuasemel.

Kummalised viirastused täitsid poisi kujutluse; hirm ja ängistus pugesid kauaks, võib-olla alatiseks hinge. Kurvalt vaatas ta enese ümber ning nägi elus igal pool muret ja häda, ja ta jäigi unistama sellest nõiutud maast, kus puudub kurjus, kurbus ja mure, kus elab Militrissa Kirbitjevna, kus sind jumalamuidu hästi toidetakse ja riidesse pannakse…

Muinasjutt ei valitsenud Oblomovkas mitte ainult laste üle, vaid ka täiskasvanud allusid eluotsani tema võimule. Kogu mõisa- ja külarahvas, alates mõisahärraga ja ta naisega ning lõpetades tüseda sepa Tarassiga, värises pimedal õhtul millegi ees: iga puu muutus siis hiiglaseks, iga põõsas röövlipesaks.

Aknaluukide kolin ja tuule ulgumine korstnas panid kahvatama nii mehi, naisi kui ka lapsi. Kolmekuningaõhtul ei läinud keegi pärast kella kümmet üksi väravast välja; lihavõtteööl ei julgenud keegi talli minna, kartes seal kodukäijat eest leida.

Oblomovkas usti kõike — küll libahunte, küll hauast tõusvaid surnuid. Kui neile räägiti, et heinasaad kõndinud mööda heinamaad, uskusid nad seda kohe, ilma aru pidamata; laskis keegi jutu lahti, et selle ja selle oinas polegi üldse oinas, vaid midagi muud, või et see ja see Marfa või Stepanida on nõid, siis hakati kartma niihästi oinast kui ka Marfat: neile ei tulnud pähegi küsida, miks see oinas siis enam oinas ei ole või miks see Marfa nõiaks hakkas; kui


114