Juhtub, et Ilja Ivanovitš astub akna alla, vaatab välja ja ütleb imestades:
„Kell on alles viis, aga juba on õues päris pime!“
„Jajah,“ vastab keegi, „sel aastaajal on ikka pime; nüüd tulevad pikad õhtud.“
Kevadel jälle imestavad ja rõõmutsevad kõik, et nüüd tulevad pikad päevad. Kui neilt aga küsida, milleks neil neid pikki päevi vaja on, siis ei tea nad midagi vastata.
Ja jälle on vaikus.
Mõni nuuskab küünalt ja kustutab ta kogemata ära — kõik võpatavad selle peale.
„Ootamatu võõras,“ ütleb keegi tingimata.
Mõnikord saadakse sellest jutuaine.
„Kes see võõras võiks olla?“ ütleb perenaine. „Ega ometi Nastasja Faddejevna? Oh, annaks jumal! Aga ei, enne pühi ta ei tule. Oleks see alles rõõm! Siis kallistaksime ja nutaksime kahekesi kaelakuti! Läheksime koos hommiku- ja lõunajumalateenistusele… Aga ei mina tema vastu saa! Mis sest, et ma olen noorem, aga mina ei jaksa nii kaua seista!“
„Millal see oli, kui ta meilt ära läks?“ küsib Ilja Ivanovitš. „Oli vist pärast eeliapäeva?“
„Mis sa ometi räägid, Ilja Ivanovitš! Sina ajad ikka kõik segi! Ta ei oodanud ristineljapäevagi ära,“ õiendab naine.
„Aga peetripäeval oli ta ju vist siin,“ vaidleb Ilja Ivanovitš vastu.
„Niisuke sa oled!“ ütleb naine etteheitvalt. „Vaidled ja teed enesele ainult häbi…“
„No muidugi oli ta peetripäeval siin! Seekord küpsetati veel seenepirukaid: ta ju armastab neid kangesti…“
„See oli hoopis Marja Onissimovna: tema armastab seenepirukaid — seda sa ka ei mäleta! Ja isegi Marja Onissimovna ei jäänud eeliapäevani meile, vaid läks prohhori- ja nikanoripäevaks ära.“
Aega arvasid nad kirikupühade, aastaaegade, igasuguste perekondlike pidustuste ja koduste sündmuste järgi, aga kunagi ei tuletanud nad kalendrikuid ega kuupäevi meelde. Osalt sündis see ehk sellepärast, et peale Oblomovi enese ajasid teised kõik kuid ja päevi segi.
Ilja Ivanovitš jääb löödult vait ja terve seltskond tukub edasi. Ka Iljuša tukub pikali ema selja taga, mõnikord jääb ta seal päris magama.
„Jah,“ ütleb mõni külaline natukese aja pärast sügava ohkega, „see Marja Onissimovna mees, kadunud Vassili
123
