Fomitš — missugune mees ta oli, jumal hoia, terve kui purikas, aga ära suri! Ei elanud kuuekümnesekski: niisugune oleks võinud saja-aastaseks elada!“
„Me kõik peame surema, üks ühel, teine teisel ajal — sündigu jumala tahtmine!“ vastab Pelageja Ignatjevna ohates. „Mõni sureb, aga näe, Hlopovid muudkui ristivad: räägitakse, et Anna Andrejevnal olnud jälle pisike — juba kuues laps.“
„Ega siis ainult Anna Andrejevnal!“ ütleb perenaine. „Oodake, las ta vend võtab naise, ja kui sellel hakkavad ka lapsed tulema — kui palju veel siis muret on! Ja väiksemad kasvavad järele, kõigist saavad peigmehed; siis peab tütred veel mehele panema, aga on siin siis võtjaid? Nüüd tahavad ju kõik kaasavara saada, ja ikka sularahas…“
„Millest te räägite?“ küsib Ilja Ivanovitš kõnelejate juurde astudes.
„Räägime, et…“
Ja talle korratakse seda juttu.
„Seal see inimese elu on!“ ütleb Ilja Ivanovitš õpetaval toonil. „Üks sureb, teine sünnib, kolmas võtab naise, meie aga muudkui vananeme: mitte aasta-aastalt, vaid päev-päevalt läheb see! Mis hea pärast see nõnda on? Oleks hoopis teine asi, kui iga päev oleks nagu eelmine ja eelmine nagu homne!… Meel läheb kurvaks, kui selle peale mõtled…“
„Vana vananeb, noor kasvab peale!“ ütleb keegi nurgast uniselt.
„Peab rohkem jumalat paluma ja vähem mõtlema!“ tähendab perenaine validalt.
„Seda küll, seda küll,“ kinnitab Ilja Ivanovitš arglikult ja kiiruga; ta oli just tahtnud filosofeerima hakata, aga nüüd alustab ta jälle oma edasi-tagasi kõndimist.
Tükk aega on kõik jälle vait, tasakesi nahiseb ainult niit, kui seda nõela taga läbi riide tõmmatakse. Mõnikord lõpetab perenaine vaikuse.
„Jah, väljas on pime,“ ütleb ta. „Jumala abiga jõuavad jõulud kätte, tulevad sugulased külla, siis läheb aeg jälle lõbusamini, ei pane tähelegi, kuidas õhtud kaovad. Kui tuleks Malanja Petrovna, küll siis saaks tempe teha! Mis tema kõik välja mõtleb! Õnnevalamine, vahasulatamine, väravast väljajooksmine! Ajab kõik mu tüdrukud peast segi! Mõtleb mänge välja ja… jah, niisugune ta on…“
„Jaa, seltskonnadaam,“ tähendab keegi. „Tunamullu pani kõiki mäest alla laskma, mäletate, siis kui Luka Savvitš oma kulmu katki lõi…“
124
