Saatanas“, ühegi ahju ega truubi vastu ei võinud kätt panna: kohe oli käsi rakkus.
Ainult üks kord segas nende ühetoonilist elu tõesti ootamatu sündmus.
Ühel ilusal päeval, kui kõik pärast rängast lõunast puhkamist teed jooma kogunesid, astus sisse üks Oblomovka talupoeg, kes oli parajasti linnast koju jõudnud, koplas hea tükk aega põues ja võttis sealt viimaks suure vaevaga välja mäkerdatud kirja, mis oli adresseeritud Ilja Ivanovitš Oblomovile.
Kõik jahmusid; perenaine läks näostki pisut teist värvi; kõigi ninad ja silmad sihtisid kirja poole.
„Mis ime see siis on! Kelle käest?“ ütles proua viimaks ennast kogudes.
Vana Oblomov võttis kirja ja keeras teda kõheldes käes, teadmata, mis temaga teha.
„Kust sa ta said?“ küsis ta talumehelt. „Kes andis?“
„Tead, seal sissesõiduhoovis, kus ma ikke käin,“ vastas talupoeg, „sinna tuldi paar korda küsima, posti päält tuldi, tead, et kas siin põle Oblomovi mehi: et näe, härrale olla kiri.“
„Ja siis?“
„Eks ma esiotsa hoidsin kõrvale: ja läkski soldat kirjaga minema. Aga Verhljovo köster nägi mind, see andis mu välja. Tuli soldat teist korda. Nii kui teist korda tuli, kukkus sõimama ja pistis kirja pihku, võttis veel viis kopkat maksu selle eest. Mina küsisin siis, et: mis ma taga teen või kus ma ta panen? Siis kästi armulise härra kätte viia.“
„Aga sina poleks pidanud vastu võtma,“ ütles proua pahaselt.
„Ega ma’i võtnudki, ütlesin, et mis ma kirjaga teen — põle mul teda vaja. Ütlesin, et kirja põle kästud viia, mina ei tohi vasta võtta: käige minema oma kirjaga! Aga kus soldat kukkus koledal kombel sõimama, lubas ülemusele kaevata; no ma siis võtsin.“
„Loll!“ ütles proua.
„Kellelt see võiks küll olla,“ arutas Oblomov mõtlikult aadressi lugedes. „Käekiri oleks nagu tuttav, tõepoolest!“
Kiri käis käest kätte. Hakkas arutamine ja mõistatamine: kellelt ja millest võiks kiri olla? Viimaks jäid kõik nõutuks.
Ilja Ivanovitš käskis prillid üles otsida: see võttis oma
129
