„Istu õige see nädal kodus,“ ütleb ema, „eks siis näe, mis jumal saadab.“
Majas on kõik ühisel arvamusel, et õppimine ja surnutepüha nädal ei passi kuidagi kokku või et neljapäevane püha on nädalasele õppimisele ülesaamatuks takistuseks.
Ainult mõni teener või tüdruk, kes noorhärra pärast võtta saab, uriseb:
„Uuh, väänik! Millal sa küll oma sakslase juurde kaod?“
Mõnikord sõidab Antipka oma kuulsa kimliga nädala keskel või koguni alguses korraga sakslase juurde, et Ilja Iljitši koju viia.
„Marja Savišna, Natalja Faddejevna või Kuzovkovid oma lastega tulid külla, nii et — olge head, koju!“
Ja siis jääb Iljuška kolmeks nädalaks koju; vahepeal on aga kannatamisnädal ligi jõudnud, ja ongi lihavõttepühad käes; siis jõuab mõni perekonnaliige millegipärast otsusele, et toomanädalal ei õpita; suveni jääb ainult paar nädalat veel — ei maksagi enam kooli minna; suvel aga puhkab sakslane ise ka, nii et parem on õppimine järgmiseks sügiseks jätta.
Nõnda puhkab Ilja Iljitš pool aastat, ja kui suureks ta selle ajaga sirgub! Kui hästi ta kosub! Kui hea uni tal on! Ei jõuta kohe ära imestadagi, kusjuures leitakse, et laupäevaõhtuti sakslase poolt tulles on poiss ikka kõhn ja kahvatu.
„Õnnetus ei hüüa tulles!“ arutavad isa ja ema. „Õppimine ei jookse eest ära, aga tervist raha eest osta ei saa; tervis on elus kõige kallim vara. Näed, koolist tuleb poiss nagu haigemajast: rasvakiht on kadunud, jääb teine nii kõhnaks… ja muutub vallatuks: muud ei tee, kui jookseks aga ringi!“
„Jah,“ tähendab isa, „õppimine pole nali, see teeb mõnegi mehe sandiks.“
Ja hellitavad vanemad otsivad aina uusi põhjusi, et poega koolist koju jätta. Peale pühade on teisigi ettekäändeid, nende taha asi pidama ei jää. Talvel on nende meelest liiga külm, suvel palavaga ei saa jälle sõita; mõnikord sajab vihma, sügisel ei pääse porist läbi. Mõnikord jälle on Antipka na imelik: oleks teine nagu purjus või muidu segane; mine tea, mis võib juhtuda — ajab kuhugi sisse või millegi otsa vankri puruks.
Nad püüavad neid ettekäändeid kõikepidi põhjendada niihästi iseenese kui ka Stolzi silmis, kes pole ei suu ees ega
133
