selja tagant kümnehäälne meeleheitlik koor: „Ai! Oi! Appi! Aidake! Pidage! Ta kukub, saab haiget… pea kinni, seisa!“
Niipea kui ta tahtis talvel eeskotta minna või õhuakent avada, hakati jälle karjuma. „Oi-oi! Kuhu sa lähed? Mis sa teed? Ära torma, ära ava, ära mine! Teed endale valu, saad külma…“
Ja kurvalt jäi Iljuša koju, kus teda kui eksootilist lille triiphoones hellitati ja kus ta nagu lill klaasi all kasvas, pikkamisi ja närvalt. Avaldumisvõimalust otsiv jõud pöördus sisimasse tagasi ja närtsis.
Mõnikord oli tal ärgates nii rõõmus, värske ja hea enesetunne; ta tundis, et mingi jõud mängleb temas, mässab seal nagu tema sisimasse pugenud kuradike, kes avatleb teda ronima katusele, istuma vana ruuna selga ja kihutama aasale, kus niidetakse heina, sõitma kaksiti aia peal, või narrima küla koeri; mõnikord tahaks kangesti joosta külasse, läbi lodu kaasikusse, mõne hüppega alla jäärakupõhja, sealt põllule või hakata poistega lumesõda pidama, et oma jõudu proovida.
Kuradike aina ässitab ja ässitab: ta paneb küll vastu, aga siis ei kannata ta enam välja, ning juba ta jookseb ilma mütsita trepist alla, väravast välja, kahmab kummassegi pihku lumepalli ning tormab poiste hulka.
Vinge tuul lõikab otse näkku, külm näpistab kõrvu, karge õhk tungib suhu ja kurku, aga rinnas on määratu rõõm: ta jookseb, nagu jalad võtavad, ise kiljub ja naerab.
Seal ongi juba poisid: ta viskab lumepalliga — pats, mööda; käsi ei trehva; ta tahab maast uut lund võtta, kui saab korraga suure panga vastu nägu: ta kukub maha; harjumatusest on tal valus, aga meel on rõõmus; ta naerab — ja pisarad tükivad silma…
Kodus tõuseb kisa ja kära: Iljuša on kadunud! Zahharka tormab välja, tema kannul Vaska, Mitka, Vanka — kõik jooksevad, pead laiali otsas, mööda hoovi.
Nende kannul lippavad kaks koera, kes teatavasti ei saa inimeste jooksmist ükskõikselt pealt vaadata.
Inimesed jooksevad karjudes ja hädaldades, koerad haukudes mööda küla.
Viimaks jõutakse poiste juurde ja kohe algab kohtumõistmine: kel karvust, kel kõrvust kinni, kellele võmm kuklasse; ähvardatakse ka nende isasid.
Alles siis kahmatakse noorhärra sülle, mässitakse ta kaasavõetud kasukasse, peale veel isa poolkasukas ja kaks vaipa, — nõnda kantakse ta pidulikult kätel koju.
136
