Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/156

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

astus, siis nagu koopasse, mille suul seisavad sõnad: ma solitude, mon hermitage, mon repos, ja ikka teadis ta tundi ja silmapilku, millal ta sealt jälle välja tuleb.

Salapärasel, müstilisel unistusel polnud tema hinges ruumi. See, mida katse või kogemusega ei saanud analüüsida, oli tema arvates silmapete, oli nii või teisiti valguskiirte ja värvide heiastus nägemisaparaadi võrkkestal — või siis lihtsalt tõsiasi, mida pole veel katseliselt kindlaks tehtud.

Talle oli võõras ka see diletantism, mis armastab tungida imede ilma või seigelda aimduste ja alles tuhande aasta pärast oodatavate avastuste maal. Kangekaelselt peatus ta saladuste lävel, ilmutamata lapselikku usku või alpi kahtlemist: ta ootas seaduspärasust ja ühes sellega ka nähtuse seletust.

Sama teraselt ja ettevaatlikult nagu fantaasiat valvas ta ka oma südant. Siin pidi ta iga kord, kui juhtus komistama, tõeks tunnistama, et südame teed on alles terra incognita.

Alati tänas ta palavalt saatust, kui tal õnnestus selles tundmatus vallas õigel ajal vahel teha mingitud vale ja kahvatu tõe vahel; ta ei kaevanud, kui ta lilledega osavalt maskeeritud pettuse tagajärjel komistas, aga ei kukkunud, kui ainult süda ägedasti kloppis; ning ta oli rõõmus ja õnnelik, kui süda pääses veritsusest, kui külm higi ei katnud ta otsaesist ja kui tume vari ei langenud kauemaks ajaks ta eluteele.

Ta pidas õnneks sedagi, kui ta suutis ühel ja samal kõrgusel püsida, kui ta tunnete seljas ratsutades ei kihutanud sellest juuspeenest piirjoonest üle, mis lahutab tundeilma valest ja halemeelsusest ning tõde naeruväärsusest, või kui ta tagasi kapates ei sattunud kalkuse, targutamise, umbusu, urgitsemise ja südame kohitsemise kuiva liivakõrbe.

Ka kiindumuse puhul tundis ta pinda jalge all, tundis eneses küllalt jõudu, et hädajuhul end lahti rabelda ja vabaks saada. Teda ei pimestanud ilu ja seepärast ei unustanud ta kunagi meheau, ei alandanud seda, ei hakanud kunagi orjaks ega „lebanud kaunitaride jalge ees“, kuigi ta jäi ilma ka leegitsevatest rõõmudest.

Tal ei olnud ebajumalaid, selle-eest olid tal alles nii hingejõud kui kehatugevus, selle-eest oli ta uhkelt karske; temast õhkus värskust ja jõudu, mis pani isegi kartmatud naised kohmetuma.


157