Ta tundis nende kallite ja haruldaste omaduste väärtust ning kulutas neid nii ettevaatlikult, et teda peeti kõvasüdameliseks egoistiks. Kirgedest hoidumine, oskus hinge vabaduse ja loomulikkuse piiridest kinni pidada teenis etteheiteid, ühtlasi õigustati, vahel koguni kadetsedes ja imetledes, mõnda teist, kes täiel iilil tormas elusohu ja purustas nii enese kui teiste elu.
„Jaa, kired, kired õigustavad kõike,“ kõneldi ümberringi, „aga teie oma egoismis hoiate ainult iseennast: eks näe, kellele.“
„Kellelegi igal juhul,“ vastas ta mõtlikult, nagu näeks ta pilk kaugele, ja ta ei hakanud uskuma kirgede luulet, ei vaimustunud nende tormilistest tujudest ega hävitavatest jälgedest, vaid katsus inimese oleluse ja püüdluste ideaali näha kainelt mõistetavas ja teostatavas elus.
Ja mida rohkem temaga vaieldi, seda enam „panetus“ ta oma isemeelsuses ja langes mõnikord, eriti vaidluse puhul, puritaanlikku fanatismi. Ta leidis, et „inimese loomulik missioon on — elada kõik neli aastaaega, see tähendab neli vanusejärku, ilma perutamata ära ja hoida oma eluanumat viimse päevani nõnda, et ainustki tilka asjata maha ei loksuks, ning et rahulik ja aeglane põlemine on parem kui lõõskav tulekahju, kui selles ka ei tea milline luule leegitseks“. Lõpuks lisas ta veel, et tema oleks õnnelik, kui ta suudaks omaenda eluga seda seisukohta tõestada, kuid ta kardab, et see ei lähe tal korda, sest see olevat väga raske.
Seejuures käis ta kangekaelselt valitud teed edasi. Polnud märgata, et ta oleks vaevelnud mingi valusalt piinava mõtte küüsis; nähtavasti ei närinud teda vintsutatud südame piinad; ei põdenud ta hingehaigust, ei kaotanud kunagi pead uute raskete ja keerukate eluprobleemide puhul, vaid astus neile vastu kui vanadele tuttavatele, nagu elaks ta juba teist korda sama elu, läbiks uuesti tuttavaid teelõike.
Ükskõik, mis juhtus, ikka astus ta just sel puhul õige ja tarviliku sammu, nii nagu aidamees vööl rippuvast võtmekimbust ühe või teise ukse jaoks ikka õige võtme valib.
Kõige tähtsamaks pidas ta püsivust eesmärkide saavutamisel: see oli tema arvates iseloomu määrav tunnus, ja seda püsivust omavatele inimestele ei saanud ta kunagi jätta lugupidamist avaldamata, ükskõik kui väike eesmärk neil oli.
„Need on inimesed,“ ütles ta.
Vististi oleks asjatu tähendada, et tema oma eesmärkide
158
