Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/158

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

poole rühkides südilt kõigist raskustest ja takistustest üle astus, ehk olgu siis, et müür või ületamatu kuristik tee eest kinni pani.

Kuid seda julgust ei suutnud ta omandada, mis silmi sulgedes üle kuristiku kargab või hea õnne peale müürigi ründab. Ta mõõtis müüri või kuristikku, ja kui tal puudus kindel abinõu ülepääsemiseks, läks ta minema, räägitagu tema kohta mis tahes.

Et kujuneks selline iseloom, oli ehk vaja just neid segaelemente, mis Stolzi sünnitasid. Juba ammust ajast on meie avaliku elu tegelased valmistatud viie-kuue stereotüübi järgi; vahtides laisalt, silmad poolkinni, enda ümber, panevad nad käe ühiskonnamasina külge ja lükkavad seda suikudes harilikke rööpaid pidi, astudes samm-sammult eelkäija jälgedes. Siin aga on unisus silmist kadunud, kostab nobedaid, hoogsaid samme, kuuldub elavaid hääli… Kui palju vene nimedega Stolze peaks meil küll sündima!

Kuidas võis see inimene olla lähedane Oblomovile, kelle iga iseloomujoon, iga samm, terve olemus oli karjuv vastand Stolzi elule? On vististi selgusele jõutud, et vastupidised äärmused, kuigi nad üksteist ligi ei tõmba, nagu varemalt arvati, ei takista ometi lähenemist.

Pealegi sidus neid lapsepõlv ja kool — need kaks tugevat vedru —, siis vene lai ja pillavalt südamlik lahkus, millega saksa poiss Oblomovite perekonnas üle külvati, Stolzi kui tugevama poole roll Oblomovi kõrval, nii füüsilises kui ka moraalses mõttes, ning lõpuks ja vahest kõige enam, Oblomovi südamlik, puhas ja selge põhiloomus, mis tundis sügavat sümpaatiat kõige vastu, mis oli hea ja mis iganes avanes või vastu kajas selle lihtsa, ilmsüütu, jäägitult usaldava südame kutsele.

Oli keegi ei tea kui tujutu või vihane, aga niipea kui ta juhtumisi või meelega sinna selgesse lapsehinge vaatas, ei saanud ta teise poolehoiule vastamata jätta, ja kui olukord lähenemist takistas, siis võeti vähemalt hea ja püsiv mälestus kaasa.

Sagedasti kiskus Andrei end tööst või seltskonna keerisest lahti ning lahkus piduõhtult või ballilt, et Oblomovi laial sohval istuda, laisa jutuvestmisega oma ärevat või väsinud hinge rahustada ja kosutada ning iga kord tundagi leevendust, nagu seda tuntakse, jõudes toredatest saalidest omaenda lihtsa kodukatuse alla või tulles lõunamaa looduseilust tagasi kasesallu, kus lapsena on ringi uidatud.


159