rahvasaadiku kõnet, ja tegi suured silmad, kui ma ütlesin, et ma lehti ei loe. Ja siis hakkas ta Louis-Philippe’ist rääkima, just nagu oleks see tema lihane isa. Siis kukkus pärima, mis mina arvan: miks Prantsuse saadik Roomast lahkus? Mis mõte sel on — kogu elu pühendada igapäevaste ilmauudiste kogumisele ja nädal otsa neid pasundada, kuni himu otsa saab? Täna saadab Mohammed-Ali laeva Konstantinoopolisse, ja tema murrab oma vaest pead, et mispärast? Homme läheb don Carlosel midagi viltu, ja tema on suures ärevuses! Siin kaevatakse kanalit, seal saadetakse väesalk Lähis-Idasse: appi, tuli lahti! Mees on näost ära, jookseb, karjub, nagu tuleks sõjavägi tema enda kallale. Arutatakse ja kaalutakse risti ja põiki, aga endal on igav — see ei huvitagi neid; karjumisest paistab läbi surmauni! See kõik on ju neile kõrvaline, nad on võõra asja eest väljas. Oma õiget tööd ei ole, siis killustavad end sinna-tänna ja neist ei saa õieti kuhugi. Selle universaalsuse all peitub täielik tühjus ja osavõtmatus. Aga tagasihoidlikku tööelu valida, seda teed käia, sügavaid jälgi enesest järele jätta — see on tüütu, see ei paista silma, seal ei aita see kõigeteadmine ja seal ei saa puru silma puistata.“
„Jah, Ilja, meie pole endid killustanud. Kus on siis meie tagasihoidlik tööelu?“ küsis Stolz.
Oblomov jäi korraks vait.
„Las ma lõpetan… oma plaani,“ ütles ta. „Tühja nendega!“ lisas ta tusaselt juurde. „Mina neid ei puutu, ei otsi midagi; ma ei leia ainult, et see oleks normaalne elu. Ei, see ei ole elu, vaid normaalsuse moonutamine, kõrvalekaldumine eluideaalist, mille loodus on inimesele eesmärgiks seadnud…“
„Missugune on siis see normaalne, ideaalne elu?“
Oblomov ei vastanud.
„Noh, ütle, missugusena sa oma elu planeeriksid?“ käis Stolz peale.
„See plaan on mul juba tehtud.“
„Ja kuidas see välja näeb? Ole hea, räägi!“
„Plaan…“ kordas Oblomov, pööras end selili ja vahtis lakke. „Läheksin maale…“
„Mis sind takistab?“
„Plaan pole veel valmis… Pealegi ei tahaks ma üksi sõita, vaid naisega kahekesi…“
„Ahah! Või nõnda! Noh, õnn kaasa! Mis sa siis ootad? Veel kolm-neli aastat, ja siis ei tule sulle enam keegi…“
169
