„Mis teha, see on saatus!“ õhkas Oblomov. „Sissetulekud ei luba.“
„Armas aeg! Aga Oblomovka? Kolmsada hinge!“
„Mis siis? Millest me naisega elame?“
„Millest te kahekesi elate!“
„Aga kui tulevad lapsed…“
„Lapsed kasvavad suureks, hakkavad end ise ülal pidama; peab ainult oskama neid suunata.“
„Ei, mistarvis aadlikke käsitöölisteks teha,“ katkestas Oblomov teda kuivalt. „Ja kui lapsed kõrvale jätta, ega siis ka kahekesi ei olda! See on niisama jutt, et naisega kahekesi; tegelikult aga tuleb sulle, niipea kui sa naise võtad, igasuguseid mutikesi majasse. Vaata ükskõik missugust perekonda: sugulased ja ka mitte sugulased, mitte ka majapidajad — kui nad sinu juures ei ela, tulevad nad ometi iga päev kohvi jooma, lõunat sööma… Kuidas sa kolmesaja hingega niisugust pansioni toidad?…“
„Noh, hea küll; ütleme, et sulle kingitakse veel kolmsada tuhat, mis sa siis teeksid?“ küsis Stolz suurest uudishimust aetuna.
„Kõik kohe panka,“ ütles Oblomov, „ja elaksin protsentidest.“
„Pangaprotsent on madal; miks mitte kuhugi ettevõttesse, kas või meie omasse?“
„Ei, Andrei, mind sa alt ei vea.“
„Noo, sa ei usaldaks mind?“
„Mitte mingi hinna eest; mitte, et ma sind ei usaldaks, aga mine tea, mis juhtub: tuleb krahh, ja mina olen puupaljas. Pangaga on teine lugu.“
„Noh, hea küll; mis sa siis teeksid?“
„Ma asuksin uude, mugavaks ehitatud majja elama… Ümberringi elaksid head naabrid, sina näiteks… Ei-ei, sina ju paigal ei püsi…“
„Kas sina siis püsiksid kogu aeg paigal? Ei sõidaks kuhugi?“
„Mitte mingi hinna eest!“
„Milleks siis igale poole raudteid ja laevaühendusi rajatakse, kui eluideaal on paigalistumine? Esitame projekti, Ilja, et kõik pandaks seisma; meie ei hakka kuhugi sõitma.“
„Ilma meietagi on sõitjaid küllalt; kas on vähe mõisavalitsejaid, asjaajajaid, kaupmehi, ametnikke ja muidureisijaid, kellel pole oma kodu? Las need sõidavad!“
„Aga kes siis sina oled?“
Oblomov ei vastanud.
170
