aval! Mis silmis ja sõnades, see ka südames! Pärast lõunat joome rõdul moka kohvi, suitsetame havanna sigarit…“
„Sa kirjeldad mulle sedasama, mis oli isade ja vanaisade ajal.“
„Ei, mitte sedasama,“ vastas Oblomov peaaegu haavunult. „Kus see siis sama on? Kas minu naine hakkaks moosi keetma või seeni sisse tegema? Kas ta hakkaks lõngavihte lugema või linast riiet mõõtma? Kas ta peksaks tüdrukuid vastu nägu? Sa kuuled ju: noodid, raamatud, klaver, uhke mööbel.“
„Noh, aga sina ise?“
„Mina ise ei loeks enam mulluseid lehti, ei sõidaks enam vanaaegses kohmakas tõllas, ei sööks nuudleid ega hane, vaid õpetaksin koka välja Inglise klubis või saadiku juures.“
„Noh, ja siis?“
„Siis, niipea kui päevapalavus väheneb, saadaksime teemasina ja maiustised vankriga kasesalusse või niidetud heinamaale, laotaksime vaibad saadude vahele maha ning mõnuleksime seal seni, kuni tuleb aeg kaljasuppi ja biifsteeki maitsta. Mehed tulevad niidult, vikatid õlal; mööda veereb heinakoorem, varjates hobust ja vankrit; heinakoorma otsast paistab talumehe lilletatud müts ja lapse peake; kari naisi tuleb paljajalu, kisa ja käraga, sirbid käes… Äkki silmavad nad härraseid, jäävad vait ja kummardavad sügavasti. Üks nendest, kellel on päevitunud kael ja käed küünarnukini paljad, lööb arglikult pilgu maha, aga silmad on kelmikad, ja õige vähe, ainult moe pärast kaitseb ta end härra õrnuste vastu, ise aga ujub õnnes… pst! — et naine seda ei näeks, jumal hoidku!“
Oblomov ja Stolz lagistasid mõlemad naerda.
„Ilm läheb rõskeks,“ lõpetas Oblomov, „pime on ja udu vajub nagu kummutatud meri rukkipõllu kohale; hobused väristavad sapse ja trambivad: aeg on koju minna… Koduakendes põlevad juba tuled; köögis täksivad viied noad; seenepann, kotletid, marjad… siis muusika… Casta diva… Casta diva!“ laulis Oblomov. „Ei saa ükskõikselt „Casta diva“ peale mõelda.“ ütles ta, kui ta oli kavatiini alguse meelde tuletanud, „kui südamest see naine nutab! Kui suur kurbus avaldub neis helides!… Ja keegi ümber-
173
