puiestikku; astume vaikselt, unistades, sõnatult või kuuldavalt mõeldes, lugedes õnne silmapilke nagu tuiksoone tuksumist; kuulatame, kuidas süda tuikab ja peatub; otsime loodusest kaasakõlamist… ja jõuame tähelepandamatult jõekaldale, nurme äärde… Jõgi virvendab kergelt, vili lainetab tuuleõhu käes, ilm on palav… istume lootsikusse, naine sõuab, õige tasakesi aeru liigutades…“
„Sa oled ju luuletaja!“ ütles Stolz vahele.
„Jah, luuletaja elus, sest elu ongi luule. Kes käsib inimestel teda moonutada!… Pärast võib veel triiphoonesse minna,“ jätkas Oblomov, kaasakistuna enda visandatud õnneideaalist.
Ta ammutas kujutlusest varemalt valminud, ammu visandatud pilte ning seepärast võis ta vaimustatult ja peatumatult rääkida:
„Vaatame virsikuid, viinamarju, ütleme, mida neist lauale tuua; siis tuleme tuppa, võtame pisut einet, ootame võõraid… Naisele tuuakse kelleltki Maria Petrovnalt kiri ühes raamatu või nootidega, saadetakse ananass kingituseks, või on mul endal triiphoones mõni imesuur arbuus küpseks saanud — selle saadan mõnele sõbrale homseks lõunaks, kuhu ma ka ise lähen… Köögis käib sel ajal kibe töö… lumivalge põlle ja mütsiga kokk on vahetpidamata ametis: ühe kastruli paneb tulele, teise võtab ära, kord segab midagi, kord klopib tainast, kord viskab vett välja… noad aina täksivad… hakitakse maitserohelist peeneks… tehakse jäätist… Enne lõunat on mõnus kööki sisse astuda, mõnel kastrulil kaant kergitada ja nuusutada, vaadata, kuidas pirukaid rullitakse, koort klopitakse. Pärast heidan kušetile; naine loeb mõnda uut raamatut ette; peame vahepeal pausi, vaidleme… Ja siis tulevad võõrad, näiteks sina oma naisega…“
„Tohoh, sa võtad minulegi naise?“
„Tingimata! Veel paar-kolm sõpra, ikka ühed ja samad inimesed. Alustame uuesti eile poolelijäänud juttu; järgnevad naljatlused, siis ilmekas vaikimine, mõtlikkus — mitte kaotatud koha ega senatiasja pärast, vaid rahuldatud soovide täiusest, meeliskletakse olemismõnust… Seal ei kuule vahutavi sui peetud laimukõnesid puuduva külalise kohta ega näe sulle enesele heidetud pilke, mis tõotavad sulle sedasama, niipea kui sa uksest välja jõuad. Keda sa ei salli, kes pole hea, sellega sa koos leivatükki soolatopsi ei kasta. Kaasvestlejate silmis näed sümpaatiat, nalja puhul kuuled puhtsüdamlikku, ja mitte tigedat naeru… Kõik on aus ja
172
