olema nagu sepikoda, aga mitte elu: lakkamatu tulelõõsk, paukumine ja pragin, palavus ja müra… millal siis elama hakatakse? Oleks ehk parem paigale jääda?
Paigale jääda tähendab — särk pahempidi selga panna, kuulata, kuidas Zahhar ahjult alla hüppab, süüa Tarantjeviga koos lõunat, võimalikult vähe mõtelda, jätta Aafrika teekond lõpuni lugemata, vananeda vaikselt oma korteris Tarantjevi vaderi pool…
„Kas nüüd või mitte kunagi!“ — „Olla või mitte olla!“ Oblomov tahtis tugitoolist püsti tõusta, kuid tuhvel ei sattunud kohe jala otsa, ja ta istus edasi.
Kahe nädala pärast sõitis Stolz Inglismaale, olles enne Oblomovilt sõna võtnud, et see otseteed Pariisi sõidab. Ilja Iljitšil oli passki käes, ta oli tellinud endale koguni reisipalitu ja ostnud sirmiga mütsi. Niikaugel olid juba asjad.
Zahhar püüdis tõsimeeli selgeks teha, et ühest paarist uutest saabastest on küllalt, vanadele tuleks ainult pooltallad alla lüüa. Oblomov ostis endale vaiba, villkampsuni, käsikohvri, tahtis isegi moonakotti muretseda, kuid kümme inimest tõendasid, et välismaal toidumoona kaasas ei kanta.
Zahhar jooksis mööda töökodasid ja poode, nii et pea märg, kirus Andrei Ivanovitši ja kõiki, kes reisimise mõttele olid tulnud, olgugi et ta poerahast nii mõnegi kümne- ja viiekopikalise oma taskusse jättis.
„Mis ta seal üksi peale hakkab?“ rääkis ta poes. „Seal olla puha tüdrukud härraseid teenimas. Kas siis tüdruk jaksab saapaid jalast ära kiskuda? Ja mismoodi ta sukad härrale palja jala otsa tõmbab?“
Zahhar muheles, nii et põskhabe kahele poole kerkis, ja kõngutas pead. Oblomov ei laiselnud, ta kirjutas üles, mis kaasa võtta ja mis maha jätta. Tarantjev sai käsu mööbel ja muud asjad oma vaderi juurde, Viiburi linnajakku viia, kolme tuppa luku taha panna ja Oblomovi tagasitulekuni hoiule jätta.
Juba rääkisid Oblomovi tuttavadki, ühed kaheldes, teised naerdes, kolmandad isegi jahmunult, et „nüüd ta sõidab: mõelge ometi, Oblomov sai paigast liikuma!“
Kuid Oblomov ei sõitnud ei kuu ega kolmegi pärast.
Öösel enne ärasõitu paistetas tal huul üles.
„Kärbes hammustas, niisuguse huulega on võimatu merele minna!“ ütles ta ja hakkas järgmist aurulaeva ootama.
Juba on august käes, Stolz on ammugi Pariisis, saadab sealt Oblomovile maruvihaseid kirju, kuid vastust ei saa.
Miks siis ometi? Vististi on tindipott kuiv ja paber otsas?
181
