Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/182

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Kui ta Oblomovi esimest korda Olga tädi majja viis, olid seal külalised. Nagu ikka niisugusel puhul, oli Oblomovil piinlik ja paha olla.

„Kui saaks kindad käest ära võtta,“ mõtles ta, „toas on ju soe. Küll olen ma kõigest võõrdunud!“

Stolz asus Olga kõrvale, kes üksi teelauast eemal lambitule all istus, selga vastu toolileeni toetas ja vaevalt üldse tähele pani, mis tema ümber sündis.

Tal oli Stolzi tulekust väga hea meel; ehk ta silmad küll särama ega palged õhetama ei löönud, libises üle kogu ta näo vaikne helk ja huultele ilmus naeratus.

Olga nimetas Stolzi oma sõbraks, armastas teda tema naljade pärast, mis ei lasknud igavust tunda, kuid kartis toda pisut, tundes end tema kõrval liialt lapsena.

Kui tal tekkis mõni küsimus või kahtlus, siis ei söandanud ta seda kohe Stolzile usaldada: mees oli temast liiga kaugel ees, liiga palju kõrgemal, nii et neiu enesearmastus sai nii mõnigi kord kannatada iseenda küpsematuse pärast, nende mõlema teadmiste ja aastate vahe pärast.

Stolz omakorda imetles kasupüüdmatult Olgat, lihtsalt kui kaunist olendit, kellest õhkub mõistuse ja tunnete värskust. Neiu oli tema silmis alles imekena paljutõotav laps.

Ometi rääkis Stolz temaga meelsamini ja sagedamini kui teiste naistega, sest Olga käis, seda vist ise teadmatagi, lihtsalt ja loomulikult oma elurada; õnneliku iseloomu ja mõistliku ning ülepingutamata kasvatuse tõttu ei kaldunud ta mõtete, tunnete ja tahte loomulikust avaldamisest kõrvale, isegi mitte silmade, huulte ja käte üpris põgusate, vaevu märgatavate liigutuste osas.

Või kõndis ta ehk sellepärast nii kindlalt sel rajal, et ta kuulis aeg-ajalt enese kõrval teisi, veel kindlamaid samme, sõbra samme, keda ta uskus ja kellega ta katsus sammu käia.

Oli kuis oli, aga harva leiab mõne neiu pilgus, sõnades ja käitumises niisugust lihtsust ja loomulikku sundimatust. Tema silmist ei võinud kunagi lugeda: „Nüüd vajutan hambad kergelt huulde ja jään mõttesse — nõnda olen ma kena. Nüüd vaatan sinnapoole, ehmun, karjatan, siis jooksevad kõik kohe minu juurde kokku. Istun klaveri ette ja pistan kinganina õige natuke kleidiääre alt välja…“

Ei alpust ega edevust, ei mingit valet, silmakirjalikkust ega tagamõtet! Seepärast pidas temast ka peaaegu ainult Stolz lugu, seepärast pidi ta nii mõnegi masurka üksi istuma, varjamata oma igavust; seepärast muutusid ka kõige armas-


183