metallist pillikeel. Aga ometi — ei armastata ainult noori mehi, julget nägu, masurka kergust ja ratsutamisoskust… Ütleme, et Olga pole igapäevane tüdruk, kelle südant võiks kõditada vurrudega ja kuulmeid hellitada mõõgakõlinaga; aga siis on midagi muud vaja… on vaja näiteks mõistust, millele naine alistuks ja mille ees ta pea langetaks, mõistust, mille ees maailmgi kummardaks… Või kuulsat kunstnikku… Aga mis olen mina?… Oblomov — muud midagi! Stolz on näiteks hoopis teine: Stolz — see on mõistus, jõud, oskus valitseda enese, teiste ja saatuse üle. Kuhu ta iganes läheb, kellega kokku puutub — ta vallutab kohe kõik ja mängib seda nagu mõnda pilli… Aga mina?… Isegi Zahhariga ei tule ma toime… iseenesega ka mitte… mina olen ju — Oblomov! Stolz! Jumal küll!… Olga armastab ju teda,“ mõtles ta hirmuga, „ta ise ütles; ütles küll „nagu sõpra“, aga see on vale, võib-olla alateadlik vale… Sõprust mehe ja naise vahel ei ole…“
Ta kõndis ikka aeglasemalt ja aeglasemalt, sest kahtlus valdas teda.
„Aga mis siis, kui ta minuga ainult koketeerib?… Kui ta lihtsalt…“
Ta jäi täiesti seisma, tardus silmapilguks paigale.
„Või kui siin peitub mõni kurikavalus, salanõu… Ja kust ma selle võtsin, et ta mind armastab? Ta pole seda öelnud; see on enesearmastuse saatanlik sosin! Andrei! Kas tõesti?… Vaevalt küll: Olga on hoopis, hoopis… Näe, missugune ta hoopis on!“ ütles ta äkki rõõmuga, nähes, et Olga talle vastu tuleb.
Rõõmsa naeratusega ulatas Olga talle käe.
„Ei, ta pole seda, ta pole petis,“ mõtles Oblomov, „petised ei vaata nii lahkel pilgul; nad ei naera nii südamest… nad ainult kilkavad… Aga… ta pole siiski öelnud, et ta armastab!“ mõtles ta samas, kohkudes, et see oli ju ainult tema enda seletus… „Ja millest äkki see tusk?… Issand, missuguses ummikus ma rabelen!“
„Mis see teil on?“ küsis Olga.
„Oks.“
„Mis oks?“
„Näete: sirelioks.“
„Kust te ta võtsite? Siin ei ole ju sireleid. Kustkaudu te tulite?“
„Teie murdsite selle ennist ja viskasite maha.“
„Aga miks te üles võtsite?“
211
