| eksitus, ja minu kohus on inimest hoiatada, kui ta pole veel jõudnud vahet tegema õppida. Nõnda ma siis hoiatan Teid: Teie eksite, pöörduge tagasi!
Niikaua kui meie armastus ilmus kerge, naeratava nägemuse kujul, kui ta helises alles „Casta diva’s“, lehvis sirelioksa lõhnas, avaldamata osavõtus ja häbelikus pilgus, ei usaldanud ma teda, pidasin teda kujutlusvõime mänguks ja enesearmastuse sosinaks. Kuid vallatused möödusid; ma jäin armastusest haigeks, tundsin kire tundemärke; Teie muutusite mõtlikuks, tõsiseks, ohverdasite mulle oma vaba aja; Teie ergud hakkasid kõnelema; Te hakkasite ärevust tundma, ja siis, õigupoolest alles siis kohkusin ma ja tundsin, et minu kohus on peatuda ja öelda, mis see kõik on. Mina ütlesin Teile, et ma armastan Teid, ja Teie vastasite mulle samaga — aga kas Te kuulete, missuguse dissonantsina see kõlab? Ei kuule? Siis kuulete hiljem, kui mina juba kuristikus olen. Vaadake mind, mõelge minu elu üle järele: kas Teie siis võite mind armastada, kas Te armastate mind? „Armastan, armastan, armastan,“ kordasite Teie eile. „Ei, ei, ei!“ ütlen mina kindlalt. Teie ei armasta mind, kuigi Te ei valeta — ruttan kohe lisama — ega peta mind; Teie ei või „jah“ öelda, kui Teie sisimas kõlab „ei“. Ma tahan Teile ainult tõestada, et Teie tõsine „armastan“ ei tähenda praegust, vaid tulevat armastust; see on ainult alateadlik vajadus armastada, mis tõelise toidu, tõelise tule puudusel põleb külmal valetulel ja mis naiste puhul avaldub lapse või teise naise kallistamises või lihtsalt pisarates ja hüsteerilistes nähtudes. Juba alguses oleksin ma pidanud Teile tõsiselt ütlema: „Te eksite, Teie ees pole see, keda Te olete oodanud, kellest unistanud. Kannatage, ta tuleb, ja siis Te ärkate; Teil on siis häbi ja piinlik oma eksituse pärast, aga minule teeb see häbi ja piin valu,“ — nõnda oleksin ma pidanud Teile ütlema, kui ma loomu poolest oleksin teravama pilguga ja ergema hingega ning lõpuks — kui ma oleksin olnud avameelsem… Ma rääkisin küll, aga Te mäletate, kuidas: kartes, et Te ehk usute; ja et seda ei sünniks, rääkisin ma juba ette kõigest, mida teised võiksid Teile rääkida, et Te ei hakkaks neid kuulama ega |
243
