Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/244

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
gele teekonnale. Paari nädala või kuu pärast oleks see juba hilja ja raske: armastus progresseerub uskumatult kiiresti, see on nagu hinge gangreen. Juba praegu ei tea ma enam, mis minuga on, ei arvesta tunde ega minuteid, ei tea päikesetõusu ega loojaminekut, kordan ainult: nägin — ei näinud, näen — ei näe, tuli — ei tulnud, tuleb… See kõik on noortele kohane, kes kannatavad kergesti nii häid kui halbu ärritusi; minule sobib ennemini rahu, olgugi ta igav ja unine, sest ma olen sellega harjunud; tormidega ei tule ma toime.

Paljud paneksid mu tegu imeks: miks ta ära jookseb? ütleksid nad; teised hakkavad mu üle naerma: minugipärast, ma olen sellekski valmis. Sest kui ma kord olen otsustanud Teiega enam mitte kokku saada, siis olen ma kõigeks valmis.

Mu sügavas kurbuses on mulle väikeseks lohutuseks tunne, et see meie elu lühike episood jätab mulle endast alatiseks puhta ja lõhnava mälestuse, nii et temast üksi piisab mulle, et ma ei langeks enam uuesti endisesse hingeuinakusse; Teile aga saab ta, ilma et ta Teile kahju tooks, juhatuseks edaspidises loomulikus armastuses. Jumalaga, ingel, lennake rutem ära, nii nagu lendab hirmunud linnuke oksalt, kuhu ta on eksikombel istunud, lennake niisama kergelt, erksalt ja rõõmsalt nagu tema, sest Teiegi istusite oma oksale kogemata!“

Oblomov kirjutas hingestunult; sulg lendas üle lehekülgede. Silmad särasid, palged hõõgusid. Kiri tuli pikk nagu kõik armastuskirjad: armastajad on hirmsad lobisejad.

„Imelik! Mul polegi enam kurb ega raske!“ mõtles ta. „Ma olen peaaegu õnnelik… Mispärast? Vististi sellepärast, et ma oma hingekoorma kirja panin.“

Ta luges kirja läbi, murdis kokku ja pitseeris kinni.

„Zahhar!“ ütles ta. „Kui teener tuleb, siis anna talle see kiri preili kätte viimiseks.“

„Kuulen,“ vastas Zahhar.

Oblomovi meel läks tõepoolest peaaegu rõõmsaks. Ta istus, tõstis jalad sohvale ja küsis, kas ei saaks midagi hommikueineks. Sõi ära kaks muna ja pani sigari põlema. Ning südames ja peaski polnud tühjust: ta elas. Ta kujutles, kui-


245