Siis tuli tal äkki pähe: mis siis oleks olnud, kui kiri oleks eesmärgi saavutanud, kui Olga oleks tema arvamust jaganud, eksimist ja kauge tuleviku ohte kartma hakanud, kui ta oleks kuulanud tema nõndanimetatud elutarkust ja kainet meelt ning olnud valmis lahku minema, teineteist unustama?
Jumal hoidku! Jumalaga jätta, linna uude korterisse kolida? Siis oleks järgnenud pikk, veniv öö, igav homme, talumatu ülehomme ja veel rodu päevi, üks kahvatum kui teine…
Seda ei või? See on ju surm! Aga nõnda see ometi oleks olnud! Ta oleks haigeks jäänud. Ta ei tahtnudki lahkumist, ta poleks seda välja kannatanud, oleks tulnud ise kohtamist paluma. „Miks ma ometi selle kirja kirjutasin?“ küsis ta endalt.
„Olga Sergejevna!“ ütles ta.
„Mis on?“
„Kõigile oma süütunnistustele pean ma veel ühe lisama…“
„Millise?“
„Seda kirja poleks tõesti vaja olnud…“
„Pole tõsi, seda oli väga vaja,“ ütles Olga.
Ta vaatas tagasi ja hakkas naerma, nähes, mis näo Oblomov tegi, kuidas ta unisus äkki kadus ja silmad imestusest pärani läksid.
„Oli vaja?“ kordas Oblomov ja sihtis üllatunud pilgul neiu selga. Seal aga polnud muud kui peleriini kaks tupsu.
Mida tähendavad siis need pisarad ja etteheited? Kas see kõik on ainult kavalus? Kuid ta teadis väga hästi, et Olga pole kaval.
Kavaldavad ja kavalust kasutavad üksnes mõnevõrra piiratud mõistusega naised. Sirgjoonelise arukuse puudusel panevad nad kavaluse abil igapäevase, väikese elu vedrusid liikvele, punuvad oma kodust poliitikat nagu pitspaela, ilma et nad tähele paneksid, kuidas kulgevad ümberringi elu peamised teed, kuhu nad suunduvad ja kus ühinevad.
Kavalus on peenraha, mille eest kuigi palju osta ei saa. Nagu peenrahaga saab tund või paar ära elada, nii võib ka kavalusega üht-teist kinni katta, pisut petta või teisendada, kuid tema abiga ei küüni nägema kauget silmapiiri, et viia kokku suure peasündmuse algust ja lõppu.
Kavalus on lühinägelik: hästi näeb ta ainult oma nina ette, ja mitte kaugemale; seepärast langeb ta ise sagedasti lõksu, mille ta teiste tarvis on üles seadnud.
254
