Olga on lihtsalt tark: kas või tänane probleem — kui hõlpsalt ja selgesti ta selle lahendas, nagu iga teisegi küsimuse. Kohe märkab ta sündmuse peamõtet ja asub kõige otsemat teed selle juurde.
Kavalus on aga kui hiir: piirleb ümberkaudu, poeb peitu… Olga iseloom pole üldse niisugune. Aga mis see siis on? Mis uus hoiak siit selgub?
„Mispärast see kiri vajalik oli?“ küsis Oblomov.
„Mispärast?“ kordas neiu ja pööras kiiresti rõõmsa näo Oblomovi poole, tundes lõbu oma osavusest, millega ta võis teise iga silmapilk ummikusse ajada. „Sellepärast,“ ütles ta rõhuga, „et te öö otsa magada ei saanud, kirjutasite mulle kogu see aeg; mina olen samuti egoist! Seda esiteks…“
„Miks te siis mulle enne etteheiteid tegite, kui te nüüd minuga nõusse jäite?“ küsis Oblomov vahele.
„Sellepärast, et teie piinu välja mõtlete. Mina neid välja ei mõelnud, nad tulid ise, ja nüüd on mul hea meel, et nad juba möödas on; teie aga sepitsesite neid ja tundsite ette head meelt. Te olete õel! Seda ma teile ette heitsingi. Peale selle… teie kirjas mänglevad mõte ja tunne… täna öösel ei elanud te oma tavalist elu, vaid nii, nagu tahtis seda teie sõber ja ka mina — see on teiseks. Ja lõpuks, kolmandaks…“
Neiu astus ligemale, nii ligi, et Oblomovil lõi veri pähe ja südamesse; ta hakkas erutusest raskesti hingama. Neiu aga vaatas talle otse silma sisse.
„Kolmandaks sellepärast, et teie kirjast paistab nagu peeglist teie õrnus, teie hool ja mure minu ja mu õnne pärast, et sealt paistab teie puhas südametunnistus… kõik see, millele Andrei Ivanõtš mu tähelepanu juhtis ja mida ma armastama hakkasin, mille pärast ma unustan teie apaatsuse… teie laiskuse… Tahtmatult avaldasite seal, et teie pole egoist, Ilja Iljitš, te ei kirjutanud sugugi selleks, et lahkuda, — seda te ei tahtnud, te kirjutasite ainult sellepärast, et kartsite mind petta… Teis kõneles ausus, muidu oleks see kiri mind sügavalt haavanud ja siis poleks ma uhkuse pärast üldse nutma hakanud! Näete, ma tean, miks ma teid armastan, ja ma ei karda eksitust: mina ei eksi teis…“
Kui ta seda rääkis, oli ta Oblomovi silmis särast ja hiilgusest ümbritsetud. Ta silmis helkis armastuse võidurõõm, oma jõu tunnetamine, palgeil hõõgusid punased laigud. Ja tema, Oblomov, oli kõige selle põhjuseks! Oma ausa südame ajel oli ta heitnud neiu hinge selle tule, selle sära ja hiilguse.
255
