Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/268

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Täna õhtul saab Olga teada, missugused tõsised kohustused armastus peale paneb; täna saame viimast korda kahekesi kokku, täna…“

Ta pani käe südamele: süda lõi tugevasti, kuid korrapärases rütmis, nagu ta peabki ausatel inimestel lööma. Jälle erutas teda mõte, et Olga kurvastab, kui ta ütleb, et nad ei või enam kokku saada; siis avaldab ta arglikult oma kavatsuse, kuid enne katsub veel neiu arvamust teada saada, joobub tema hämmeldusest, ja siis…

Edasi nägi ta vaimus neiu häbelikku nõusolekut, naeratust ja pisaraid, tummalt sirutatud kätt, pikka salajast sosistamist ja suudlemist kogu maailma nähes.


XII

Ta ruttas Olgat otsima. Kodus öeldi, et ta läks välja; Oblomov kohe külasse — ei olnud seal ka. Siis nägi teda kaugel: läks kui ingel taeva taustal mäest üles, nii kergelt astus ta jalg ja hõljus ta kuju.

Oblomov tõttas järele, aga tema puudutas vaevalt maad, just kui lendas tõepoolest minema. Poolel teel mäkke hakkas Oblomov teda hüüdma.

Neiu ootas teda, aga niipea kui Oblomov paari sülla võrra lähemale sai, liikus ta edasi ja nende vahele jäi jälle tükk maad; siis peatus ta ja naeris.

Oblomov jäi viimaks seisma, sest ta oli kindel, et neiu ära ei lähe. Varsti jooksiski Olga ise tema juurde, haaras tal käest kinni ja tiris enese järel üles.

Nad läksid metsa: Oblomov võttis kübara peast, neiu aga pühkis tal higi laubalt ja lehvitas talle päevavarjuga tuult.

Täna oli Olga iseäranis elav, lobisev ja vallatu, sattus äkki õrnuse õhinasse, sestsamast vajus mõttesse.

„Arva ära, mis ma eile tegin!“ ütles ta, kui nad varjulisse paika olid istunud.

„Lugesid?“

Olga raputas pead.

„Kirjutasid?“

„Ei.“

„Laulsid?“

„Ei. Panin kaarte välja!“ ütles Olga. „Krahvinna majapidaja käis eile meil, tema oskab kaarte panna ja ma palusin teda.“

„Noh, ja mis tuli?“


269