hüüdis Oblomov pateetiliselt, kuid tagasihoitud häälega ja rüsis Zahharile peale.
„Mis õnnetu ma olen? Tänu jumalale!“ ütles Zahhar ukse poole taganedes. „Kes? Iljinskite teenijad rääkisid juba suvel.“
„Tsss!…“ sisistas Oblomov, tõslis sõrme ja ähvardas sellega Zahhari. „Enam mitte üks sõna!“
„Egas mina põle seda välja mõelnud!“ ütles Zahhar.
„Mitte üks sõna!“ kordas Oblomov, vaatas talle ähvardavalt otsa ja näitas sõrmega ust.
Zahhar läks ära ja ohkas nii, et kõigis tubades oli kuulda.
Oblomov ei suutnud ennast koguda; ta seisis nagu post paigal ja vahtis kohkunult sinna, kus Zahhar oli seisnud; lõpuks võttis ta ahastades pea käte vahele ja istus tugitooli.
„Teenijad teavad!“ keerles tal aina peas. „Teenrid ja köögitüdrukud räägivad! Ah niikaugel on siis asi! Ta julges küsida, millal on pulmad! Aga tädi ei aima veel midagi, või kui aimab, siis võib-olla midagi muud, halba… Oi-oi-oi, mida ta võib küll mõtelda! Aga mina? Ja Olga?“
„Oh mind õnnetut, mis ma olen teinud!“ ütles ta, langedes kummuli sohvale, nägu vastu patja. „Pulmad! Sellest luulelisest silmapilgust armastajate elus, sellest õnnekroonist — sellest räägivad juba toapoisid ja kutsarid, kusjuures midagi pole veel otsustatud, maalt pole vastust saadud, korterit pole leitud, ja mu rahapung on tühi…“
Ta süvenes luulelise silmapilgu kujutlusse, mis kaotas kohe kõik värvid, nüüd, kus Zahhar oli sellest juttu teinud. Oblomov hakkas medali teist külge nägema, ja piineldes vähkres ta küljelt küljele, keeras end selili, kargas äkki üles, astus toas mõne sammu ning heitis uuesti sohvale.
„Noh, hääd sest ei tule!“ mõtles Zahhar hirmuga eestoas. „Kes kuri mind ajas ütlema!“
„Kust nad küll teavad?“ kordas Oblomov. „Olga vaikis, mina ei julgenud kõvasti mõeldagi, aga eestoas on kõik juba otsustatud! Näed, mis tähendavad need üksildased kohtamised, varahommikute ja õhtuhämarikkude luule, kirglikud pilgud ja võluv laul! Jah, ega need armastuse poeemid ei lõpe kunagi hästi! Enne peab pärja pähe panema ja alles siis võib roosas udus ujuda!… Mu jumal! Mu jumal! Kui läheks ruttu tädi juurde, võtaks Olga käekõrvale ja ütleks: see on minu mõrsja! Aga midagi pole veel tehtud, maalt pole vastust tulnud, raha ei ole, korterit ei ole! Ei, kõigepealt tuleb Zahharil see mõte peast välja ajada, kuulujut-
311
