siis… Mis see ometi tähendab, et volinik külast vastust ei saada?… Ma oleksin juba ammu maale sõitnud, enne ärasõitu oleksin end Olgaga kihlanud. Ah, aga tema vaatab kogu aeg mind! Päris häda kohe!“
Ooperi lõppu ära ootamata sõitis Oblomov koju. Vähehaaval kadus see rõhuv mulje ja jälle vaatas ta kahekesi olles õnnevärinal Olgat ning kuulas teiste seltsis tagasihoitud hardusepisaratega tema laulu, heitis koju jõudes Olga teadmata sohvale pikali, kuid mitte magama, mitte elutu puupakuna lamama, vaid neiust unistama, mõttes õnne maitsma ja elevil hingega oma tulevase kodu rahuliku elu pilti vaatlema, kus särab Olga kuju ja kus kõik tema ümber lööb särama. Pilku tulevikku heites vaatas ta vahel tahtmatult, vahel meelega paotatud ukse vahelt sisse, kus välgatasid perenaise küünarnukid.
Ükskord valitses nii väljas kui majas ideaalne vaikus, ei tõldade mürinat ega uste paukumist; eestoas tiksus rahusas rütmis kell ja laulsid kanaarilinnud; aga see ei seganud vaikust, andis sellele vaid elulise varjundi.
Ilja Iljitš selitas sohval ja mängis tuhvliga: pillas selle põrandale, tõstis varba otsa, keerutas teda õhus, nii et ta maha kukkus, ja tõstis jalaga uuesti põrandalt üles… Sisse astus Zahhar ja jäi ukse juurde seisma.
„Mis sa tahad?“ küsis Oblomov laisalt.
Zahhar vaikis ja vaatas seekord peaaegu otse, ja mitte külje pealt tema poole.
„Noh?“ küsis Oblomov ja vaatas talle imestades otsa. „On ehk pirukas valmis?“
„Kas teil on uus korter vaadatud?“ küsis Zahhar vastu.
„Ei ole; mis siis?“
„Ma põle veel kõiki asju paika pannud: söögiriistad, rõivad, kirstud — kõik seisavad alles käsikambris virnas. Kas pakin lahti?“
„Kannata veel,“ vastas Oblomov hajameelselt, „ma ootan maalt vastust.“
„Tähendab siis, et pulmad on pärast jõule?“ lisas Zahhar.
„Mis pulmad?“ küsis Oblomov ja kargas püsti.
„Mis muud kui teie pulmad!“ vastas Zahhar kindlalt, nagu oleks see küsimus ammugi otsustatud. „Te võtate ju naise!“
„Mina võtan nai-se! Kelle siis?“ küsis Oblomov kohkunult ja jõllitas Zahhari üllatunud pilgul.
„Iljinskite prei…“ Zahharil jäi vastus pooleli, sest Oblomov oli tal äkki peaaegu nina all.
„Mis sa, õnnetu, räägid? Kes sulle selle mõtte pähe pani?“
310
