kus elada, pole veel majagi… Mis pulmadest siin juttu saab olla? Mis sa tühja välja mõtled?“
Oblomov jäi vait. Tal hakkas endalgi õudne sellest ähvardavast, troostitust tulevikupildist. Roosid, pomerantsiõied, lilled, pulmapeo hiilgus, rahvahulga imetlev sosin — kõik kustus äkki.
Ta nägu muutis värvi ja ta vajus mõttesse. Siis hakkas ta pikkamisi meelt märkama, vaatas ringi ja nägi Zahhari.
„Mis sa tahad?“ küsis ta tusaselt.
„Te ise käskisite seista!“ vastas Zahhar.
„Mine!“ lõi Oblomov kärsitult käega.
Zahhar läks kiiresti ukse poole.
„Ei, pea kinni!“ ütles Oblomov.
„Kord mine, säälsamas seisa!“ pomises Zahhar ukse käerauast kinni hoides.
„Kuidas sa julgesid minu kohta niisuguseid põhjendamatuid kuulujutte liikvele lasta?“ küsis Oblomov äreval sosinal.
„Kuidas siis mina lasin, Ilja Iljitš? Mina ei last, Iljinskite rahvas rääkisid, et härra olla kosjas käind…“
„Tsss!…“ sisistas Oblomov ja vehkis ähvardavalt käega. „Mitte üks sõna! Mitte kunagi! Kas kuuled?“
„Kuulen,“ vastas Zahhar arglikult.
„Sa ei hakka enam seda absurdset juttu levitama?“
„Ei hakka,“ vastas Zahhar tasa, kusjuures ta pooli sõnu ei mõistnud, taipas ainult niipalju, et nad on „haledad“.
„Pea meeles, kui sa kuuled, et sellest rääkima hakatakse või küsitakse, siis ütle: see on lori, seda pole kunagi olnud ega saagi olema!“ lisas Oblomov sosinal.
„Kuulen!“ sosistas Zahhar vaevu kuuldavalt vastu.
Oblomov vaatas ringi ja ähvardas teda sõrmega. Zahhar pilgutas hirmunult silmi ja tahtis kikivarvul ukse juurde minna.
„Kes sellest kõige enne rääkis?“ küsis Oblomov kohe talle järele jõudes.
„Katja rääkis Semjonile, Semjon Nikitale,“ sosistas Zahhar. „Nikita Vassilissale…“
„Ja sina lobisesid kõigile! Küll ma sulle näitan!“ sisistas Oblomov kurjalt. „Härra kohta laimujutte rääkima! Mis!“
„Mis te minust piinate nende haledate sõnadega,“ ütles Zahhar. „Ma kutsun Anisja, tema teab kõik…“
„Mida ta teab? Räägi, ütle kohe!…“
Zahhar oli kui välk uksest väljas ja lipsas imekiiresti kööki.
315
