nagu kord ja kohus süüa ega juua, pead niisama elama, õhust ja lillekimpudest! Niiviisi kolm-neli kuud! Näed siis? Kuidas ma seda suudaksin?“
Oblomov pidas vahet ja vaatas, kuidas see naisevõtu ebamugavuste kujutus Zahhari peale mõjub.
„Võib minna või?“ küsis Zahhar ukse poole pöördudes.
„Ei, oota! Sa oled meister valejutte laiali laotama, kuula siis nüüd, miks nad valed on!“
„Mis ma sest kuulan!“ vastas Zahhar ja vaatles toaseinu.
„Sa unustad, kui palju jooksmist ja õiendamist on nii peiul kui ka mõrsjal. Kes jookseks minu eest rätsepate, kingseppade ja tislerite vahet — kas sina või? Ma ei saa ennast ju lõhki kiskuda! Linnas saavad kõik teada: Oblomov võtab naise, kas olete kuulnud? Mis te räägite? Kelle ta võtab? Kes ta on? Millal pulmad on?“ matkis Oblomov rääkijate hääli. „Muud juttu ei olegi! Juba sellest üksi võib inimene haigeks jääda, aga sina räägid pulmadest!“
Jälle vaatas ta Zahharile otsa.
„Kas kutsun Anisja või?“ küsis Zahhar.
„Milleks? Sina tegid selle uisapäisa oletuse, mitte Anisja.“
„No mis eest see issand mind täna küll nuhtleb?“ sosistas Zahhar ja ohkas südamepõhjast, nii et ta õladki kerkisid.
„Ja kui suured kulud!“ jätkas Oblomov. „Aga kust võtta raha? Sa nägid, kui palju mul raha on?“ küsis ta peaaegu ähvardavalt. „Ja kus on korter? Siia peab tuhat rubla maksma, teise eest peaks kolm tuhat andma ja kordaseadmiseks veel teab kui palju! Siis veel tõld, kokk, elamisraha! Kust ma selle võtan?“
„Aga kuidas teised, kellel on kolmsada hinge, naisi võtavad?“ küsis Zahhar ja kahetses seda kohe, sest härra oleks äärepealt toolilt üles karanud, nii kõvasti hüppas ta selle peal.
„Sul on jälle — teised? Hoia oma nahk!“ ütles Oblomov sõrmega ähvardades. „Teised elavad kahe-, harva kolmetoalises korteris: söögituba ja võõrastetuba on koos, mõned magavadki seal; lapsed on kõrvaltoas; terve maja peale on üksainus teenija. Proua ise käib turul! Aga kas Olga Sergejevna läheks turule?“
„Turul võiks minagi käia,“ tähendas Zahhar.
„Tead sa, kui palju Oblomovka meile sisse toob?“ küsis Oblomov. „Kuuled, mis külavanem kirjutab: „tuhande või paari jägu saab nüid vähäm.“ Aga sinna tuleks tee teha, kool asutada, tuleks Oblomovkasse sõita; seal pole kohta,
314
