Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/333

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„tuleval kuul jõuab teie asja arutamine lõpule ja aprillis võite juba oma mõisasse sõita. Suur ta ju ei ole, aga paik on imeilus! Te jääte kindlasti rahule. Missugune maja! Ja aed! Ja künka otsas on paviljon, see meeldib teile tingimata. Vaade jõele… teie ei mäleta… te olite ju alles viieaastane, kui papa sealt ära tuli ja teid kaasa võttis.“

„Ah, kui hea meel mul on!“ ütles neiu ja vajus mõttesse.

„Nüüd on asi otsustatud,“ mõtles ta, „meie sõidame sinna, aga tema ei saa sellest enne teada, kui…“

„Nii et tuleval kuul, parun?“ küsis ta elavalt. „On see ikka tõsi?“

„Niisama tõsi, kui et teie ilus olete, ja täna veel eriti ilus,“ ütles parun ja läks tädi poole.

Olga jäi istuma ning unistama lähedasest õnnest, kuid ta otsustas Oblomovi ees sellest uudisest ja oma plaanidest vaikida.

Ta tahtis lõpuni jälgida, kuidas armastus Oblomovi laisas hinges pöörde sünnitab, tema südamest jäädavalt rõhuva raskuse maha raputab, kuidas ta ei suuda enam lähedase õnne tundele vastu panna ja tormab, lausa lendab maalt soodsat vastust saades hiilgava näoga tema juurde ja paneb kirja tema jalge ette, kuidas nad siis teineteise võidu tädi juurde ruttavad, siis aga…

Siis ütleb ta Oblomovile, et ka temal on mõis, aed, paviljon, vaade jõele ja maja, mis elamiseks täiesti valmis, ja et enne sõidame sinna ja alles siis Oblomovkasse.

„Ei, ma ei tahagi soodsat vastust,“ mõtles Olga, „ta läheb muidu uhkeks ja ei tunnegi sellest rõõmu, et ka minul on oma mõis, aed ja maja… Ei, las ta parem tuleb halvas tujus halva kirja pärast, et mõis on laokil ja et ta peab ise sinna sõitma. Tuhatnelja kihutab ta Oblomovkasse, teeb seal kiiruga vajalikud korraldused, unustab nii mõndagi, ei oska nii mõndagi näha, kõik saab läbi häda tehtud; siis kihutab ta tagasi ja saab korraga teada, et polekski tarvis olnud sõita, et on olemas maja, aed ja paviljon vaatega jõele ja et leidub paik, kus võib ka ilma tema Oblomovkata elada…“ Jah, jah, enne ei ütle ta seda mingi hinna eest, ta hoiab saladust, las Oblomov sõidab sinna, las ta liigub pisut, ärkab ellu — Olga pärast, tulevase õnne pärast! Siiski, ei: mistarvis teda maale saata, temast nii kaua lahus olla? Ei, kui ta tuleb reisirõivais, kahvatu näoga ja kurvalt Olgaga kuuks ajaks jumalaga jätma, ütleb Olga talle äkki, et enne suve pole vaja sõita: siis sõidavad nad üheskoos…

Nõnda unistas neiu ja tõttas paruni juurde, keda ta targu


334