Nad läksid ära, kuna Anisja lippas esimese põikuulitsani, kükitas seal tara äärde kraavi ja jäi ootama, mis tuleb.
Oblomov kuulatas ja ootas: keegi võttis jalgvärava võrust kinni, ja kohe algas koera pöörane haukumine ja karglemine keti otsas.
„Neetud koer!“ kiristas Oblomov hambaid, haaras mütsi ja tormas jalgväravat avama, kust ta Olga peaaegu kaenlas trepini kandis.
Olga oli üksi. Katja ootas teda natukese maa peal tõllas.
„Sa oled terve? Ei olegi voodis? Mis sul siis on?“ küsis neiu ruttu, kui nad kabinetti jõudsid, ilma et ta oleks võtnud mantlit seljast või kübarat peast, kuna ta Oblomovit pealaest jalatallani silmitses.
„Nüüd on mul juba parem, kurk sai terveks… peaaegu täiesti,“ ütles Oblomov, puudutas kõri ja köhatas kergelt.
„Miks sa eile ei tulnud?“ küsis Olga ja vaatas teda nii uurival pilgul, et Oblomov ei saanud sõnagi suust.
„Kuidas sa, Olga, ometi julgesid niisugust asja teha?“ hakkas ta siis kohkunud ilmel rääkima. „Kas sa ise tead, mis sa teed…“
„Sellest räägime pärast!“ ütles neiu kärsitult vahele. „Mina küsin nüüd sinu käest: mis see tähendab, et sa meile oma nägu ei näita?“
Oblomov vaikis.
„Ehk on jälle odraiva silmas?“ küsis Olga.
Oblomov vaikis.
„Sa ei olnud haige, su kurk ei valutanud,“ ütles Olga kulmu kortsutades.
„Ei olnud,“ vastas Oblomov koolipoisi moodi.
„Sa petsid mind!“ Üllatunult vaatas neiu talle otsa. „Mispärast?“
„Ma seletan sulle kõik, Olga,“ püüdis Oblomov end õigustada, „mul oli tähtis põhjus, mis sundis mind kaheks nädalaks eemale jääma… ma kartsin…“
„Mida?“ küsis Olga istudes, kuna ta ise mantli ja kübara maha võttis.
Oblomov pani need mõlemad sohvale.
„Keelekandmist, tühje jutte…“
„Aga seda sa ei kartnud, et ma ei saanud öö otsa magada, et ma mõtlesin juba jumal teab mida ja pidin peaaegu haigeks jääma?“ küsis neiu ja mõõtis teda uurival pilgul.
„Sa ei tea, Olga, mis mul siin sünnib,“ ütles Oblomov, osutades käega oma südant ja pead. „Ma olen hirmsas mures, justkui süte peal. Sa ei teagi, mis on juhtunud?“
338
