rõõmsas tujus ja laulis, pärast lauldi veel ooperis, siis jõi Oblomov neiu kodus teed ja teelauas käis tema, Olga, tädi ja paruni vahel nii südamlik ja kodune jutt, et Oblomov tundis end juba päriselt selle väikese perekonna liikmena. Aitab üksiklase elust: nüüd on tal oma nurgake olemas; elule on kindel põhi pandud; on olemas valgus ja soojus — kui hea on nõnda elada!
Öösel magas ta vähe: luges kogu aeg Olga saadetud raamatuid ja sai poolteist köidet läbi.
„Homme peab maalt kiri tulema,“ mõtles ta, ning ta süda peksis… peksis… Viimaks ometi!
VIII
Järgmisel päeval tuba koristades leidis Zahhar kirjutuslaualt väikese kinda, silmitses seda tükk aega, muheles ja andis siis Oblomovi kätte.
„Iljinskite preili on selle vististi maha unustand,“ ütles ta.
„Sa saadan!“ röögatas Ilja Iljitš ja kiskus tal kinda käest. „Valetad! Mis Iljinskite preili! Õmbleja magasinist käis särke selga passimas. Kuidas sa julged niisugust asja välja mõelda?“
„Mis saadan? Kus ma’s välja mõtlen? Näh, perenaise poolelgi räägitakse juba…“
„Mida seal räägitakse?“ küsis Oblomov.
„Mida… Eks ikke seda, et Iljinskite preili käis tüdrukuga siin…“
„Jumal küll!“ ütles Oblomov kohkunult. „Kust nemad Iljinskite preilit tunnevad? Sina või Anisja on siis välja lobisenud…“
Samas trügis Anisja eestoa ukse vahelt poolenisti sisse.
„Kas sul häbi põle, Zahhar Trofimõtš, tühja juttu jahvatada? Ärge kuulake teda, isake!“ ütles ta. „Keegi põle midagi rääkind, keegi ei tea midagi, Issanda Kristuse nimel…“
„No-no-noo!“ kähises Zahhar ja sihtis naist küünarnukiga rindu. „Mis sa topid end siia, kui sind põle palutud!“
Anisja kadus ukse vahelt. Oblomov ähvardas Zahhari kummagi rusikaga ja avas ukse perenaise tuppa. Agafja Matvejevna istus põrandal ja soris kaltsukastis; tema kõrval maas oli hunnikutes nartse, vatti, vanu rõivaid, nööpe ja karusnahatükke. „Kuulge,“ hakkas Oblomov lahkelt, kuid
345
