erutatult rääkima, „minu teenijad räägivad tühje jutte, teie ärge neid jumala pärast uskuge.“
„Mina pole midagi kuulnud,“ ütles perenaine. „Mis nad siis räägivad?“
„Räägivad eilse külaskäigu kohta,“ jätkas Oblomov, „nagu oleks keegi preili siin käinud.“
„Mis see meisse puutub, kes üürniku juures käib!“ ütles perenaine.
„Jah, seda küll, aga olge head, ärge seda uskuge: see on täielik laim! Mingisugust preilit pole siin käinud, käis ainult õmbleja, kes särke teeb. Käis selga passimas…“
„Kust te tellisite? Kes teile teeb?“ küsis perenaine huvitatult.
„Prantsuse magasinist…“
„Kui ära tuuakse, siis näidake; mul on kaks tüdrukut: need õmblevad nii hästi, teevad nii ilusad õmblused, et ükski prantslane ei saa ligigi. Ma nägin, nad tõid mulle näha, õmblevad krahv Metlinskile: keegi ei õmble nii hästi. Teie omad, need, mis teil seljas on, pole sinnapoolegi.“
„Väga hea, ma pean meeles. Ainult ärge arvake, jumala pärast, et see mõni preili oli…“
„Mis see minusse puutub, kes üürniku juures käib! Käigu kas või preili…“
„Ei, ei!“ ajas Oblomov tagasi. „Armas aeg! See preili, kellest Zahhar lobiseb, on suurt kasvu ja räägib jämeda häälega, aga see õmbleja, te ehk kuulsite, kui peene häälega ta rääkis: tal on imeilus hääl. Nii et palun, ärge arvake…“
„Mis see meisse puutub?“ ütles perenaine äraminevale Oblomovile järele. „Ärge siis unustage mulle öelda, kui teil särke vaja on: minu tuttavad teevad nii ilusad õmblused… üks on Lizaveta Nikolavna ja teine — Marja Nikolavna.“
„Hea küll, hea küll, ma pean meeles; aga teie, olge head, ärge siis arvake…“
Oblomov läks oma tuppa, rõivastus ja sõitis Olga poole.
Õhtul koju tulles leidis ta laualt kirja; see oli maalt, naabermõisnikult, tema volinikult. Ruttu läks ta lambi alla, luges kirja läbi — ja laskis käed ripakile.
| „Palun alandlikult volikiri kellegi teise nimele teha (kirjutas naaber), mul on nii palju tegemist, et mul pole, ausalt öelda, võimalik korralikult Teie mõisa järele vaadata. Kõige parem oleks, kui Te ise |
346
