Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/346

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
siia sõidaksite, ja veel parem — kui Te siia elama asuksite. Mõis on palju väärt, ainult väga laokile jäetud. Kõigepealt peab teokoormise ja rendimaksud täpsemalt ära jaotama; ilma peremeheta on seda aga võimatu teha: talupojad on käest ära, ei kuula uut külavanemat, endine aga on kelm, temal tuleb silma peal hoida. Vaevalt Teie praeguse korralageduse juures üle kolme tuhande saate, ja sedagi siis, kui ise siia tulete. Ma mõtlen nimelt tulu, mis viljast saada on, kuna rendi kättesaamisega on kehvad lood: talupojad tuleb käsile võtta ja maksuvõlad kindlaks teha — see kõik võtaks paar-kolm kuud aega. Saak oli hea ja vili heas hinnas, raha saate märtsis või aprillis, kui ise müügi järele valvate. Praegu aga pole krossigi raha. Mis Verhljovost läbiminevasse teesse ja sillasse puutub, siis otsustasin — kuna ma Teilt pikka aega vastust ei saanud — rajada selle Odontsovi ja Belovodoviga koos meie juurest Nelkisse, nii et Oblomovka jääb nüüd sellest kaugele eemale. Lõpuks kordan oma palvet ruttu siia sõita: kolme kuuga võib selgusele saada, mis Teil tuleval aastal loota on. Pealegi on praegu valimised: kas Te ei tahaks lasta ennast kreisikohtunikuks valida? Rutake. Teie maja on väga vilets (oli lõppu lisatud). Ma käskisin karjanaisel, vanal kutsaril ja kahel vanal toatüdrukul sealt välja kolida: oleks eluohtlik sinna kauemaks jääda.“

Kirjale oli juurde lisatud kokkuvõte, kui palju vilja oli kokku pandud ja pekstud, kui palju salvedesse mõõdetud, kui palju müügiks määratud, ja muid seda laadi majanduslikke asju.

„Raha pole krossigi; kolm kuud oodata, peab ise kohale sõitma, talupoegade maksuvõlad kindlaks tegema, sissetulekute suuruse ära määrama, valimiste järel ametisse asuma“ — see kõik tungles nagu viirastuste kari Oblomovi ümber. Ta oleks nagu metsa sattunud, kus iga põõsas ja puu näib ööpimeduses mõrtsukana, murdjana, kodukäijana.

„Siiski, see on häbi; ma ei anna alla!“ kordas ta ja püüdis viirastusi lähemalt uurida: nõnda püüab ka argpüks poolsuletud laugude alt viirastustele pilku heita ning tunneb vaid südame all kõhedust ja kätes-jalus nõrkust.

Mida siis Oblomov lootis? Tema mõtles, et kirjas seisab


347