Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/36

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

leidnud, või lõpuks — nagu oleks tal saatusest tagakiusatud kange iseloom, mis ei taha heaga, noruspäi alistuda.

Tema liigutused olid julged ja hoogsad, ta rääkis valjusti, söakalt ja enamasti ikka pahaselt; kaugelt kuulates kostis see, nagu sõidaks kolm tühja vankrit üle silla. Kellegi juuresolek ei pannud teda häbenema, sõnadest ei tulnud tal kunagi puudu, ja üldse oli ta kõigi vastu jäme, sõbrad kaasa arvatud, just nagu oleks ta pidevalt püüdnud muljet jätta, et ta kellegagi rääkides või tema juures koguni lõunat ja õhtustki süües teeb talle suurt au.

Tarantjevil oli kaval ja vilgas mõistus; keegi teine ei osanud nii hästi arutada mõnd eluolulist probleemi või segast juriidilist küsimust: kohe leidis ta sel või teisel juhul sobiva tegevusteooria ja oskas peenelt vajalikke tõestusi esitada, kusjuures ta lõpuks enamasti sellele veel jämedusi ütles, kes tuli temalt nõu küsima.

Ise aga oli ta kantseleis kirjutaja, ja nagu ta sellesse ametisse juba kahekümne viie aasta eest oli asunud, nii ta sinna ka jäi, kuni juuksed halliks läksid. Ei talle enesele ega kellelegi teisele ei tulnud kunagi mõtet, et ta peaks kõrgemale jõudma.

Asi oli nimelt selles, et Tarantjev oli meister ainult rääkima; sõnades tegi ta kõik lihtsalt ja lühidalt selgeks, eriti kui oli mõni võõras asi ajada; aga kui oli vaja sõrmegi liigutada, paigast liikuda, ühesõnaga, rakendada tegelikult omaloodud teooriat, seda praktiliselt kasutada, ilmutada ettevõtlikkust ja kiirust, siis sai temast kohe sootuks teine inimene; siis polnud temast abi; kõik oli talle korraga raske, ta tervis ütles üles, tal oli piinlik, tal tuli mõni teine asi vahele, mille ta samuti lõpule viimata jättis, või kui ta seda teha katsus, siis jumal hoidku, mis sellest välja võis tulla! Nagu laps: kord jäi tal midagi silmapaari vahele, kord ei teadnud ta kõige tühisemat asja, jäi omadega hiljaks, ja lugu lõppes sellega, et ta lõi poole peal käega või hakkas asjaga teisest otsast pihta, ajades selle nii vussi, et seda enam parandada ka ei saanud, ja lõpuks sõimas ta veel pealegi.

Tema isa, kes oli vanal heal ajal provintsis kohtukirjutaja olnud, oleks pidanud pojale pärandama võõraste asjade ajamise kunsti ja oskuse ja peale selle veel oma tööpõllu, kus ta ise oli eduka teenistuskäigu läbi teinud; kuid saatus tahtis teisiti. Isa, kes oli kord läbi häda ja viletsuse venekeelse kirjaoskuse kätte saanud, ei tahtnud, et poeg ajast maha jääks, ja mõtles talle õpetada muudki kui keerukate


37