NELJAS JAGU
I
Ilja Iljitši haigusest oli aasta möödas. Mitmes ilmanurgas oli see aasta nii mõndagi muutnud: siin algasid rahutused, seal võttis rahu maad; siin kustus mõni kuulsus, seal hakkas hiilgama uus; siin avastas maailm mõne uue elusaladuse, seal varisesid põrmu eluasemed ja rahvapõlved. Ja kus hävines vana elu, seal tärkas haljendava muruna uus.
Ka Viiburi poolel, lesknaise Pšenitsõna majas, — ehk küll päevad ja ööd siin rahulikult möödusid, toomata üksluisesse ellu äkilisi või tormilisi muutusi, ja ehk küll neli aastaaega oma mullust tulekut ja minekut kordasid — ei jäänud elu ometi seisma, vaid muutus aiva oma avaldustes, ainult et niisama aeglase järjekindlusega, nagu sünnivad meie planeedil geoloogilised teisenemised: siin mureneb tasapisi mägi, seal kannab meri aastasadade jooksul muda kokku või taganeb rannast, luues kuiva maad juurde.
Ilja Iljitš sai terveks. Volinik Zatjortõi sõitis maale ja saatis vilja eest saadud raha tervenisti Oblomovi kätte, saades siis sellest summast nii sõidu- ja päevarahad kui ka tasu töö eest.
Mis rendirahasse puutub, siis kirjutas Zatjortõi, et seda polevat võimalik kokku korjata, sest talupojad olevat osalt laostunud, osalt mujale elama läinud, kuhu — seda ei tea; tema koguvat praegu kohapeal faktilist materjali.
Tee ja sildade kohta teatas ta, et nendega pole kiiret, sest talupojad ronivad parema meelega üle mäe või sumpavad läbi jääraku kaubaalevisse, kui et nad teetegemisega ja sildade ehitamisega vaeva näeksid.
Ühesõnaga, teated ja rahasummad olid rahuldavad ja Ilja Iljitš ei näinud tungivat vajadust ise maale sõita, nii et selle poolest võis ta tuleva aastani rahulik olla.
365
