Volinik oli korralduse teinud ka uue maja ehitamiseks: oli määranud kubermangu ehitusmeistriga koos kindlaks, kui palju mingit materjali vaja läheb, ning andnud külavanemale käsu, et ta kevade tulekul palgid kohale veaks ja telliskivide tarvis kuuri ehitaks, nii et Oblomovil endal poleks muud muret kui kevadel kohale tulla ja seal jumala õnnistusel ehitamist alustada. Selleks ajaks loodeti ka rendiraha kokku saada, pealegi oli kavatsusel mõis ära pantida, nii et oleks võimalik kulusid katta.
Pärast haigust oli Ilja Iljitš hulk aega tusane, vajus mitmeks tunniks vaevavasse mõtisklusse ja ei vastanud vahel Zahhari küsimustele, ei pannud tema tassi mahapillamist ega tolmu pühkimatajätmist tähele; perenaine leidis ta mõnikord, kui ta tuli pühapäeviti pirukat pakkuma, pisarsilmil istumas.
Siis tuli ajapikku kibeda meelehaiguse asemele tuim ükskõiksus. Tundide kaupa vaatas Ilja Iljitš, kuidas lumi sadas ning hoovil ja uulitsal hangedesse tuiskas, kuidas ta mattis puuriidad, kanakuudi, koerakongi, lilleaia ja peenramaa, kuidas aiapostidest said püramiidid, kuidas kõik suri ja kadus surilina alla.
Tükid ajad võis ta kuulata kohviveski raginat, koera haukumist ja kargamist keti otsas, Zahhari saapaharja siuhkamist või kellapendli ühtlast tiksumist.
Perenaine astus nüüdki vahel tema poole sisse, pakkudes midagi osta või midagi maitsta; käisid ka perenaise lapsed: esimesega rääkis ta ükskõikselt ja lahkelt, viimastele aga andis õppetükid üles, kuulas nende lugemist ning naeratas nende lapseliku lobisemise üle loiult ja vastu tahtmist.
Kuid mägi murenes vähehaaval, meri taganes rannast või tungis talle peale, ja Oblomov jõudis pikkamisi oma harilikku ellu tagasi.
Sügis, suvi ja talv möödusid loiult ja igavalt. Aga Oblomov ootas jälle kevadet ja unistas maalesõidust.
Üheksandal märtsil küpsetati linnusaiu, aprillis võeti talveaknad eest ja öeldi, et Neeva on lahti läinud ja kevad saabunud.
Oblomov uitas aias. Siis hakati köögiviljapeenraid tegema, tulid mitmed pühad: nelipühad, ristineljapäev, esimene mai; neid kõiki tähistati kaskede ja pärgadega; joodi metsa all teed.
Suve algusest peale hakati majas kahest suurest pidupäevast rääkima: jaanipäevast, mis oli „vennakse“ nimepäev, ja eeliapäevast, mis oli Oblomovi nimepäev; nii oli kaks tähtsat sündmust oodata. Ja kui perenaine turul ilusat
366
