Akulinale validalt, aga rahulikult ja oma väärtust tundes märkuse tegi ning selle kohe unustas, kuna ta nüüd niisugusel juhul laua tagant üles kargas, kööki jooksis, Akulinale kibedaid etteheiteid näkku paiskas ja isegi Anisjale mossis nägu näitas, järgmisel päeval aga valvas ise, et maitseroheline saaks pandud ja et kala liiga kaua ei keeks.
Võiks ju öelda, et tal oli võõra inimese ees häbi paista lohakana niisuguses asjas nagu majapidamine, millele oli keskendatud kogu tema enesearmastus ja agarus.
Hea küll! Aga miks tal varemalt silmad juba kella kaheksast õhtul kinni kippusid, nii et ta kella üheksa paiku, kui ta oli lapsed magama pannud ja köögis järele vaadanud, kas tuled on kustutatud, kas siibrid on kinni lükatud ja kas kõik on korras, ise samuti asemele puges, kus teda enam ükski suurtükk enne kella kuut hommikul ei suutnud äratada?
Nüüd aga, kui Oblomov läks teatrisse või jäi Ivan Gerassimovitši juurde kauemaks istuma, ei leidnud perenaine und: viskles küljelt küljele, lõi risti ette, ohkas, sulges silmad — aga uni ei tulnud, tee mis tahes.
Niipea kui väljast kolinat kuuldus, tõstis ta kohe pead, mõnikord kargas asemelt üles, avas õhuakna ja kuulatas: ehk on Oblomov?
Kui väravale koputati, viskas ta undruku selga ja jooksis kööki, togis Zahhari ja Anisja üles ning saatis väravat lahti tegema.
Võiks ju öelda, et see näitab ainult kohusetruud majaperenaist, kes ei taha, et majas oleks korralagedus, et üürnik peaks öösel seni uulitsal ootama, kui joobnud kojamees teda kuuleb ja värava avab; või et ta lõppude lõpuks kardab kestvast ja valjust koputamisest lapsi üles ärkavat…
Hea küll. Aga miks ta siis, kui Oblomov haigeks jäi, kedagi teist tema tuppa ei lasknud, toapõranda vaipade ja vildiga kattis, aknad pimedaks tegi ja tulivihaseks sai — muidu nii heasüdamlik ja tasane naine —, kui Vanja ja Maša pisutki kõvemat häält tegid või valjusti naersid?
Miks ta istus ööd läbi haige voodi ees, usaldamata Zahhari või Anisjat, valvas teda kuni hommikuse jumalateenistuse alguseni, siis aga heitis mantli õlgadele, kirjutas paberile suurte tähtedega „Ilja“ ja jooksis kirikusse, kus ta paberilipaka altarisse ära andis, et haiget eestpalves meelde tuletataks, ise aga puges nurka, langes põlvili ja jäi kauaks kummuli maha; sealt tõttas jooksujalu turule ja tuli täis
369
