kartust koju, vaatas ukse vahelt sisse ja küsis Anisjalt sosinal:
„Kuidas on?“
Võiks ju öelda, et see pole midagi muud kui haledus ja kaastundmus, need naiseloomuse kaks põhiomadust.
Hea küll. Aga kui Oblomov paranedes kogu talve tusane oli, perenaisega vaevalt sõnakese rääkis, ei vaadanud enam tema tuppa, ei tundnud tema tegevuse vastu huvi, ei naljatanud temaga ega naernud, miks siis perenaine kõhnemaks jäi, kõige vastu äkki nii külmaks muutus, midagi teha ei tahtnud: jahvatab kohvi — aga ei teagi, mis ta teeb, või paneb nii hirmus palju sigureid hulka, et juua ei kõlba, ja ise ei tunnegi seda, nagu poleks tal enam keelt suus. Akulina ei keeda kala pehmeks, vennas nuriseb, läheb lauast ära; aga perenaine on nagu kivist, ei kuulegi.
Varemalt ei näinud teda keegi mõttes seisvat ja see ei passinud ka tema näoga kokku: ikka ta käis ja liikus, pidas kõike teraselt silmas ja nägi kõike; nüüd aga istus ta vahel, uhmer süles, nagu magaks ta, ja käed ei liikunud; siis aga hakkas äkki nuiaga nii kõvasti tampima, et koergi pani õues haukuma, arvates, et väravale koputatakse.
Aga niipea kui Oblomovile eluvaim sisse tuli, niipea kui tema näole ilmus heasüdamlik naeratus, niipea kui ta hakkas jälle perenaist hea pilguga vaatama, ukse vahelt sisse piiluma ja naljatama — läks ka perenaine kohe ümaramaks, majapidamine edenes jälle hoogsalt, erksalt ja rõõmsalt, ainult väikese iselaadse varjundiga: enne oli nii, et perenaine liikus päev otsa nagu hästi konstrueeritud masin õigesti ja korralikult, käis kergelt, rääkis parajal häälel, jahvatas kohvi, lõhkus suhkrut, sõelus midagi, istus õmblema, ja nõel ta käes liikus kindlas rütmis nagu kellaosuti; siis tõusis ta rahulikult üles, peatus poolel teel kööki, avas kapi, võttis sealt midagi, viis kööki — ikka täpselt nagu masinavärk.
Aga nüüd, sestpeale, kui Oblomov sai tema perekonnaliikmeks, tampis ja sõelus ta teisiti. Oma pitsid oli ta peaaegu unustanud. Vahel hakkas ta õmblema, sättis end juba rahulikult istuma, kui äkki Oblomov hüüdis Zahharile, et see kohvi tooks, ja paari hüppega oli siis perenaine köögis, vaatas seal ringi nii terasel pilgul, nagu sihiks ta mõnd asja, haaras lusika, nõristas kolm lusikatäit kohvi vastu valget tagasi kannu, et näha, kas kohv on küllalt tõmmanud ja selginud, et paksu tassi ei satuks, ja kas koorele pole nahka peale tulnud.
370
