Jahmatus, kaastunne, hirm ja kahetsus ilmestasid Stolzi iga sõna puhul Oblomovi nägu.
„Mis sa ometi räägid, Andrei!“ ütles ta toolilt tõustes. „Lähme, jumala pärast, kohe, silmapilk: ma tahan temalt ta jalgade ees andeks paluda…“
„Istu rahulikult!“ hoidis Stolz teda naerdes tagasi. „Ta on heas tujus, isegi õnnelik, käskis sind tervitada ja tahtis sulle kirjutada, aga mina laitsin selle mõtte ära, ütlesin, et see ärritab sind ilmaaegu.“
„Noh, jumal tänatud!“ ütles Oblomov peaaegu pisarsilmil. „Kui rõõmus ma olen, Andrei! Luba, ma suudlen sind, ja joome tema terviseks!“
Nad jõid kumbki klaasi vahuveini.
„Kus ta nüüd on?!“
„Ta on praegu Šveitsis. Sügiseks tuleb ta ühes tädiga oma mõisasse. Sellepärast ma siia sõitsingi: peab palatis asjad joonde ajama. Parun pole asja lõpetanud; ta tahtnud ise Olgat kosida…“
„Kas tõesti? See on siis õige?“ küsis Oblomov. „Noh, ja Olga?“
„Tema muidugi ütles „ei“; parun sõitis suurest kurvastusest ära ja nüüd pean mina asja lõpetama! Tuleval nädalal saab kõik joonde. Noh, aga sina? Mispärast sa siia kolkasse oled pugenud?“
„Siin on vaikne ja rahulik, Andrei, keegi ei sega…“
„Mis mõttes ei sega?“
„Ei sega tööd teha…“
„Armas aeg, siin on ju seesama Oblomovka, ainult koledam,“ ütles Stolz ringi vaadates. „Sõidame maale, Ilja!“
„Maale… hea küll… võiks ju ka: seal hakkab varsti ehitamine pihta; aga mitte nii paugupealt, Andrei, anna aega aru pidada…“
„Jälle aru pidada! Ma tunnen juba sinu arupidamist: pead nii kaua aru nagu paari aasta eest, kui sa välismaale pidid sõitma. Lähme tuleval nädalal!“
„Tuleval nädalal, nii äkki?“ punnis Oblomov vastu. „Sina oled kogu aeg liikumas, aga mina pean ette valmistama… Mul on siin terve majapidamine: kuidas ma ta korraga maha jätan? Mul pole seal ju midagi.“
„Ja pole ka midagi vaja. Noh, mis sul tarvis on?“
Oblomov vaikis.
„Tervis on ka kehv, Andrei,“ ütles ta. „Hing kipub kinni jääma. Jälle tikuvad odraivad silma, tuleb kord ühte, sestsamast jälle teise silma; ja jalad surevad ära. Ja vahel öösi
380
