jääd magama, aga äkki lööks nagu keegi sulle vastu pead või selga, nii et sa üles kargad…“
„Kuule, Ilja, ma ütlen sulle päris tõsiselt: sa pead oma eluviisi muutma, muidu saad vesitõve või rabanduse. Tulevikulootused on juba kadunud: kui Olga, see ingel, ei jaksanud sind oma tiibadel rabast välja kanda, siis ei jaksa ka mina. Aga endale pisut tegevust otsida, mõis korda seada, talupoegadega asjad selgeks teha, õppida nende elu tundma, ehitada, istutada — seda kõike sa võid ja peadki tegema… Ma ei jäta sind rahule. Nüüd ei täida ma enam ainult oma tahtmist, vaid ka Olga soovi: tema tahab — kas kuuled? —, et sa päriselt ära ei sureks, et sa end elavalt maha ei mataks, ja mina tõotasin su hauast välja kaevata…“
„Ta pole siis mind veel unustanud? Olen ma siis seda väärt?“ ütles Oblomov liigutatult.
„Ei, ta pole unustanud ega unusta vist kunagi: ta pole niisugune naine. Sa pead talle isegi tema mõisasse külla sõitma.“
„Mitte praegu, jumala pärast, Andrei, praegu veel mitte! Las see ununeb enne! Ah, veel on siin…“
Ta osutas oma südamele.
„Mis siin on? Armastus?“ küsis Stolz.
„Ei, häbi ja mure!“ vastas Oblomov ohates.
„Noh, hea küll! Sõidame siis sinu mõisasse: sa pead ju ehitama hakkama; praegu on suvi, kallis aeg läheb kaotsi…“
„Ei lähe, mul on volinik. Tema on praegu maal, ma võin hiljem sõita, kui ma olen siinsed asjad korda saanud, natuke järele mõelnud.“
Ta hakkas Stolzile kiitma, kuidas ta on paigast liikumata oma asjad ilusti korda seadnud, kuidas volinik ärakaranud talupoegade kohta teateid kogub, kuidas ta on vilja eest head raha saanud, poolteist tuhat on talle juba ära saadetud, ja vististi korjab volinik sel aastal ka rendiraha kokku ning toimetab tema kätte.
Stolz lõi selle jutu peale käsi kokku.
„Sa oled puhta paljaks kooritud!“ ütles ta. „Kolmesaja hinge pealt poolteist tuhat rubla! Kes on see volinik? Mis mees ta on?“
„Rohkem kui poolteist tuhat,“ õiendas Oblomov. „Viljahinnast sai ta ka oma vaevapalga…“
„Kui palju?“
„Tõesti ei mäleta, aga ma näitan sulle: mul peab kusagil arve olema.“
381
