„Kui ta asja tunneb, siis on karta, kallis vader, et üht-teist võib väljagi tulla. Saab teada, et rent on kokku korjatud ja et raha on meie käes, annab viimati asjale ametliku käigu…“
„Õige mul andja! Sa oled nii araks läinud, vader! Zatjortõi ei pista esimest korda käppa mõisniku kaukasse, küll ta jäljed ära kaotab. Ega ta siis talupoegadele raha vastu allkirja ei anna: kasseerib kindlasti nelja silma all sisse. Sakslane vihastab ja kärab natuke, ja sellega see jääb. Hakkab tema käiku andma!…“
„Tõsi või?!“ ütles Muhhojarov juba märksa parema tujuga. „Noh, võtame siis!“
Ta valas endale ja Tarantjevile rummi.
„Vahel paistab, et ei lasta sind siin ilmas eladagi, aga võtad lonksukese, ja elul pole vigagi!“ lohutas ta ennast.
„Sina aga, vader, tee vahepeal — tead, mida?“ jätkas Tarantjev. „Kirjuta igasuguseid arveid — puude, kapsaste, ükstakõik, mille eest, sest Oblomov andis ju majapidamise su õe kätte, — ja märgi summa väljaminekutesse üles. Kui Zatjortõi siia jõuab, siis ütleme, et ta tõi nii ja nii palju rendiraha ja et see läks kõik kulude katteks.“
„Aga kui Oblomov neid arveid pärast sakslasele näitab ja see nad kokku võtab, siis võib-olla, kes teab…“
„Ena mul asja! Ta topib arved kuhugi ära, nii et ükski tont neid enam üles ei leia. Kes teab, millal sakslane jälle tuleb, seks ajaks on kõik ununenud…“
„Tõsi või? Võtame siis, vader,“ ütles Ivan Matvejevitš rummi kallates. „Kahju on head asja tee sisse segada. Nuusuta: kolm hõberubla! Kui telliks õige seljankat?“
„Tellime!“
„Hei!“
„Jah, igavene kelm! Ütleb: anna mulle rendile!“ alustas Tarantjev uuesti tulivihaselt. „Näed, meie vene pead poleks sihukest asja välja mõtelnud!… See pruuk on kangesti saksa moodi. Sealt need farmid ja renditamised kõik pärit on. Oota-oota, küllap ta hakkab teda veel aktsiatega painama.“
„Mis elukad need aktsiad on, mina ei saa ikka veel hästi aru?“ küsis Ivan Matvejevitš.
„Saksa värk puha!“ ütles Tarantjev tigedalt. „Näiteks mõtleb mõni kelm hakata tulekindlaid maju ehitama, tahab terve linna teha: raha on vaja ja ta hakkab paberilipakaid müüma, ütleme, viissada rubla tükk, ning lollikari ostab neid, ostab ja müüb edasi. Kui kuulukse, et ettevõte edeneb,
384
