lähevad paberilipakad kallimaks, aga kui asi äpardub — siis on krahh. Paberilipakad jäävad sulle pihku, aga rahast oled ilma. Küsid, kus linn on. Vastatakse, et põles ära, ei saanud valmis, kuna leiutaja pani sinu rahaga putku. Niisugused asjad on aktsiad! Küll sakslane ta juba haneks veab! Ime, et ta seda enne pole teinud! Ma ajasin tal selle ikka nurja, kaitsesin omakandimeest!“
„Jahah, see lugu on nüüd läbi: asi on lõpetatud ja läheb arhiivi; me võime Oblomovka rendirahadest suu puhtaks pühkida,“ ütles Muhhojarov purju jääma hakates.
„Ja tühja temast, vader! Sul ju raha niigi jalaga segada,“ vastas Tarantjev, samuti kergelt jommis. „Allikas on kindel, muudkui võta, ära väsi! Joome!“
„Mis allikas, vader! Eluaeg korjad rubla-paari kaupa…“
„Aga korjad juba kakskümmend aastat: ära aja patujuttu, vader!“
„Mis kakskümmend!“ vastas Ivan Matvejevitš pehmel keelel. „Sa unustad, et ma olen alles kümnendat aastat sekretär. Enne tuli kümne ja kahekümne kopika haaval, mõnikord, häbi tunnistada, pidi vasepurugi võtma. Mis elu see on! Ääh, vader! On ikka õnnelikke inimesi ilmas: üheainsa sõna eest, mis ta teisele kõrva sosistab, või ühe rea eest, mis ta dikteerib, või siis lihtsalt allkirja viskamise eest paistetab tasku üles nagu padi, heida kas peale magama! Kui niisugust tööd saaks,“ unistas ta ikka enam purju jäädes, „palujad ei näegi sind palgest palgesse, ei julge ligi tulla. Istud tõlda, hüüad: klubisse! — ja seal surud niisuguste meeste kätt, kel rahad rinnas, mängid kaarte, aga mitte enam viie kopika peale… sööd lõunat, oh, mis sa kõik lõunaks sööd! Seljankast ei maksa rääkidagi: selle peale kortsutad kulmu ja sülitad! Talvel on lõunalaual kohe meelega kanapojad, aprillis maasikad! Naine kannab kodus siidipitse, lastel on guvernante, lapsed on ilusti mukitud ja lokitud. Ääh, vader! Paradiis on olemas, aga pattude pärast ei pääse sisse. Võtame! Näe, seljanka juba tulebki!“
„Ära nurise, vader, ära tee pattu: kapital sul on, kena kapital…“ rääkis Tarantjev, joobnult veripunaseid silmi jõllitades. „Kolmkümmend viis tuhat hõberubla — see pole naljaasi!“
„Tasa-tasa, vader,“ vaigistas teda Ivan Matvejevitš. „Mis see loeb, ikka alles kolmkümmend viis! Millal viiskümmend täis saab? Ja viiekümnega ei pääse ka veel paradiisi. Võtad naise, pead ikkagi tasa ja targu elama, igat rubla lugema;
385
