Kole! Agafja Matvejevna ei julgenud edasi mõelda, pani end kärmesti riidesse, võttis voorimehe ja sõitis mehe sugulaste juurde — mitte lihavõtteks või jõuluks perekondlikule lõunasöögile, vaid varahommikul, suure murega, erakordse jutu ja küsimusega, mis nüüd teha, ning kavatsusega võtta neilt raha.
Neil on ju seda palju: nad annavad kohe, kui kuulevad, et Ilja Iljitšil on tarvis. Oleks tal endal olnud vaja kohvi ja teed osta, lastele rõivaid, kingi või muud tühja-tähja muretseda, siis poleks Agafja Matvejevna niitsatanudki, aga praegu on ju viimane häda käes: Ilja Iljitšile peab ostma sparglit, küpsetama metspüüsid, pakkuma aedherneid, mida ta nii väga armastab…
Kuid seal imestati, raha ei antud, vaid öeldi, et kui Ilja Iljitšil on ehk mõningaid asju, olgu kullast või hõbedast, isegi karusnahast, siis võiks need panti panna, sest olevat ju niisuguseid häid inimesi, kes on valmis andma kolmandikku palutud summast niikauaks, kui ta maalt jälle raha saab.
Mõni teine kord oleks see praktiline õpetus geniaalsel perenaisel ühest kõrvast sisse ja teisest välja lennanud, ilma et midagi oleks meelde jäänud, ja mingil moel poleks seda saanud talle pähe pista; aga nüüd võttis ta seda nagu südamega kuulda, pidas aru ja kaalus… oma pärlikeed, mille ta oli kaasavaraks saanud.
Midagi aimamata jõi Ilja Iljitš järgmisel päeval sõstralehenapsi, maitses suupisteks suurepärast lõhekala, sõi armastatud linnumaksa ja valget, värsket laanepüüliha. Agafja Matvejevna ja tema lapsed sõid teenijate kapsasuppi ja putru, ainult Ilja Iljitšile seltsiks olles jõi perenaine kaks tassi kohvi.
Pärlikeele järgnes salalaekast peagi kalliskividest kaelaehe, siis hõbeasjad, siis soe mantel…
Siis jõudis kätte aeg, kus Oblomov maalt raha sai; Oblomov andis kõik perenaise kätte. See lunastas pärlid välja ning maksis kaelakee, hõbeasjade ja karusnahkse voodriga mantli eest protsendid ära; jälle valmistas ta Oblomovile sparglit ja laanepüüd, kuna ta ise ainult moe pärast kohvi kaasa jõi. Pärlid asusid jälle oma kohale.
Päevast päeva, nädalast nädalasse pingutas ta, et ots otsaga kokku saada, rabeles ja nägi vaeva, müüs oma piduliku salli ära, saatis müügile ka oma paremad kleidid ja jättis järele ainult argipäevased sitskleidid, mis jätsid küünarnukid paljaks; pühapäeviti aga kattis ta kaela vana, kulunud rätikuga.
418
