Sellepärast ta oligi kõhnaks jäänud, sellepärast olid silmad aukus ja sellepärast tõi ta ise Ilja Iljitšile hommikueine lauale.
Tal jätkus siiski jõudu rõõmsat nägu teha, kui Oblomov talle teatas, et homme tuleb tema juurde lõunale Tarantjev, Aleksejev või Ivan Gerassimovitš. Lõunasöök oli maitsev ja korralikult serveeritud. Agafja Matvejevna ei teinud peremehele häbi. Aga kui palju muret, jooksmist, poodides mangumist, uneta öid ja isegi pisaraid see hoolitsemine talle maksis!
Kui sügavale eluvintsutustesse oli ta nüüd sukeldunud, kui põhjani õppinud tundma õnnelikke ja õnnetuid päevi! Kuid ta armastas seda elu: mure ja pisarate kibedusele vaatamata ei oleks ta praegust elu vahetanud endise, rahulikult voolava elu vastu, kus ta veel Oblomovit ei tundnud ja kus ta auväärselt valitses täielt särisevate ja susisevate pottide, kastrulite ja pannide keskel, jagades Akulinale ja kojamehele käske.
Ta võpatas hirmust, kui tal korraga surmamõte pähe tuli, ehk küll surm oleks hoobilt teinud lõpu tema lakkamatutele pisaratele, igapäevasele jooksmisele ja igaöisele unetusele.
Ilja Iljitš sõi hommikust, kuulas siis Maša prantsuse keele lugemist, istus Agafja Matvejevna toas ja vaatas, kuidas ta Vanja jakki parandas, pöörates seda mitmendat-setmendat korda, kuna ta vahepeal kööki lippas, et näha, kas lambapraad saab lõunaks valmis ja kas pole aeg kalasuppi tulele panna.
„No mis te küll kogu aeg askeldate?“ ütles Oblomov. „Jätke vahel järele!“
„Kes siis askeldab?“ vastas Agafja Matvejevna. „Ajan siia veel need kaks lappi ja siis panen kohe kalasupi keema. Küll see Vanja on halb poiss! Alles mineval nädalal parandasin jaki ära, nüüd on ta jälle puruks rebinud! Mis sa naerad,“ pöördus ta poisi poole, kes särgi ja lühikeste pükste väel laua ääres istus, üksainus traksiharu üle õla. „Vaata, kui ma ei parandagi enne ära kui homme hommikuks, siis ei pääse sa uulitsale jooksma. Muidugi rebisid teised poisid lõhki, sa kaklesid jälle — eks ole?“
„Ei, mamma, see läks ise katki,“ ütles Vanja.
„Või ise! Oleksid parem kodus istunud ja õppetükke korranud, selle asemel, et uulitsal joosta! Kui Ilja Iljitš veel kord ütleb, et sul pole prantsuse keele tükk selge, siis ma võtan sul saapad ka ära, siis pead ikka raamatu juures istuma, tahad või ei taha!“
419
