Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/419

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Mulle ei meeldi prantsuse keelt õppida.“

„Miks?“ küsis Oblomov.

„Prantsuse keeles on palju inetuid sõnu…“

Agafja Matvejevna punastas. Oblomov pahvatas naerma. Küllap neil oli ennegi olnud juttu „inetutest sõnadest“.

„Ole vait, rumal poiss!“ ütles ema. „Pühi parem nina puhtaks, kas sa ise ei näe?“

Vanja luristas ninaga, aga pühkima ei hakanud.

„Kannatage, kui ma saan maalt raha, siis lasen talle kaks ülikonda õmmelda,“ võttis Oblomovgi jutust osa, „sinise jaki ja tulevaks aastaks vormikuue; ta astub ju gümnaasiumi.“

„Oh, vana käib veel küll,“ ütles Agafja Matvejevna, „raha kulub majapidamiseks ära. Muretseme soolaliha varuks, ma keedan teile moose… Lähen vaatan, kas Anisja tõi hapukoort…“ Ta tõusis püsti.

„Mis täna lõunaks saab?“ küsis Oblomov.

„Kiisasuppi, lambapraadi ja kohupiimakäkke.“

Oblomov vaikis.

Äkki sõitis lahtine tõld maja ette, keegi koputas jalgväravale, algas koera haukumine ja keti otsas karglemine.

Oblomov läks oma tuppa, arvates, et keegi tuleb perenaise poole: võib-olla lihunik, aedviljakaupmees või mõni muu seda sorti asjamees. Niisugune külastus tähendas harilikult ikka rahapalumist, perenaise äraütlevat vastust, siis kaubapakkuja ähvardust, siis juba perenaise palvet rahaga oodata, lõpuks lahkuja sõimu, uste ja värava paugutamist ning koera pöörast haukumist ja keti otsas rappimist — ühesõnaga, piinlikku stseeni. Kuid nüüd sõitis tõld värava ette, mida see võiks tähendada? Lihunikud ja aedviljakaupmehed tõllaga ei sõida.

Kohe tormas perenaine kohkunult Oblomovi tuppa.

„Teile tuli külaline!“ ütles ta.

„Kes ta on: Tarantjev või Aleksejev?“

„Ei, ei, see, kes eeliapäeval lõunal käis.“

„Stolz?“ küsis Oblomov ärevalt ja vaatas ringi, kuhu pugeda. „Jumal küll! Mis ta ütleb, kui ta seda kõike näeb?… Öelge, et ma olen ära sõitnud!“ ütles ta ruttu ja läks perenaise tuppa.

Anisja jõudis veel õigel ajal võõrale vastu: Agafja Matvejevna oli talle härra käsu edasi öelnud. Stolz uskus, ainult imestas, et Oblomovit korraga kodus ei ole.

„Noh, siis ütle, et ma tulen kahe tunni pärast lõunale!“ käskis ta ja läks lähemasse linnaparki.

„Tuleb lõunale!“ teatas Anisja hirmuga.


420