Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/422

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

teab, mis ma kokku jahvatan… Aga kes on siis see õnnelik? Seda ma ei küsinudki.“

„Kes?“ kordas Stolz. „Kas sa seda siis ise ei aima, Ilja?“

Oblomovi pilk jäi äkki liikumatult sõbra näol peatuma: ta ilme kivines korraks ja jume kadus.

„Ega ometi… sina?“ küsis ta siis.

„Jälle kohkusid ära! Mispärast ometi?“ küsis Stolz naerma hakates.

„Ära tee nalja, Andrei, räägi tõtt!“ ütles Oblomov ärevalt.

„Jumala eest, ma ei tee nalja! Juba teist aastat olen ma Olgaga abielus.“

Vähehaaval kadus jahmatus Oblomovi näolt ja selle asemele tuli leplik mõtlikkus; ta ei tõstnud veel silmi, kuid tema mõtlikkus muutus peagi vaikseks ja sügavaks rõõmuks, ja kui ta viimaks pilgu Stolzi poole pööras, oli see hardunud ja pisarais pilk.

„Armas Andrei!“ ütles ta sõpra kallistades. „Armas Olga… Sergejevna!“ lisas ta siis, vaimustust maha surudes. „Teid on jumal ise paari pannud! Jumal küll, kui õnnelik ma olen! Ütle siis talle…“

„Ütlen, et paremat Oblomovit ma ei tea!“ ütles Stolz väga liigutatult vahele.

„Ei, ütle talle, tuleta talle meelde, et mina kohtasin teda ainult selleks, et teda õigele teele juhtida, ja et ma õnnistan seda kohtumist, ja õnnistan teda ka tema uuel eluteel! Kui teda oleks kosinud mõni teine…“ lisas ta hirmunult, „aga nüüd ei punasta ma oma osa pärast, ei kahetse seda; mu hingelt langes raske koorem, seal on jälle selge ja ma olen õnnelik. Mu jumal, ma tänan sind!“

Jälle kippus ta meeleliigutusest sohval peaaegu hüplema; kord tulid pisarad silma, kord tükkis naer peale.

„Zahhar, olgu lõunaks vahuveini!“ hüüdis ta, unustades, et tal pole krossigi hinge taga.

„Ma räägin Olgale, kõik viimseni!“ lubas Stolz. „Pole ime, et ta ei suuda sind unustada. Jah, sa olid teda väärt: su süda on sügav nagu kaev!“

Zahhari pea tuli ukse vahelt nähtavale.

„Olge head, tulge siia,“ ütles ta härrale silma pilgutades.

„Mis seal on?“ küsis Oblomov kärsitult. „Mine välja!“

„Olge head, raha!“ sosistas Zahhar.

Oblomov jäi äkki vait.

„Noh, pole siis vaja!“ sosistas ta ukse vahelt vastu. „Ütle, et unustasid, ei jõudnud! Mine!… Ei, tule siia!“ ütles ta


423