like, plaastrite, piirituste, kampri, pulbrite ja suitsutusainetega; siin on ka seepi, pitsipuhastamise abinõusid, plekkide väljavõtjaid ja palju-palju muud — ühesõnaga, kõike, mida võib leida igas provintsis iga tubli perenaise kodus.
Kui Agafja Matvejevna niisuguste tarvilike asjade kapi avab, siis ei suuda ta ka ise näkkulöövate narkootiliste lõhnade segu välja kannatada ja pöörab kõigepealt pea korraks kõrvale.
Sahvri laes ripuvad suitsutatud seasingid, et hiired neile kallale ei pääseks, samuti juustukerad, suhkrupead, nööril kuivatatud kalad, kuivatatud seente ja ingerlaselt ostetud pähklite kotid.
Põrandal aga seisavad õlitünnid, suured savist koorepotid, munakorvid ja teab mis kõik veel! Oleks vaja mõne teise Homerose sulge, et täielikult ja täpselt loetleda seda kõike, mis on kogutud selle väikese koduse elu pühamu nurkadesse ja lauditele.
Köök oli suure perenaise ja tema väärilise abilise Anisja tegevuse tõeline pallaadion. Majas leidus kõike ja kõik oli käepärast, kõik omal paigal, kõikjal kord ja puhtus — jah, nii võiks öelda, kui majas poleks olnud ühte nurgakest, kuhu ei tunginud kunagi valguskiir ega värske õhu vool, perenaise silm ega Anisja nobe, kõike puhtaks äigav käsi. See oli Zahhari nurgake, tema pesa.
Tema kambrik oli aknata ja igavene pimedus tegi inimese eluasemest koleda urka. Kui Zahhar leidis sealt vahel perenaise eest, kes oli tulnud mõne uuenduse või koristamise plaaniga, siis teatas ta kindlalt, et pole naiste asi otsustada, kus peavad asuma harjad, viks ja saapad, et kellelgi pole sellega asja, miks tema rõivad põrandal hunnikus vedelevad või miks tema ase on maas, ahju taga nurgas, sest tema ise kannab neid rõivaid ning magab oma asemel, ja mitte perenaine. Ja kui rääkida lehtsest luuast, saelaudadest, kahest telliskivist, vaadipõhjast ja kahest puuhalust, mida ta oma toas hoiab, siis ei saa tema oma majapidamises ilma nendeta läbi — miks ei saa, see jäi seletamata; edasi: tolm ja ämblikud teda ei sega, ühesõnaga — tema ei pista oma nina nende juurde kööki ja sellepärast ei taha ta ka, et temasse puututaks.
Anisjale, kelle ta kord oma urkast tabas, avaldas ta nii suurt põlgust ja ähvardas teda nii tõsiselt küünarnukiga rindu lüüa, et naine ei julgenud enam oma jalga sinna tõsta. Kui asi jõudis kõrgemasse instantsi, s. t. esitati Ilja Iljitšile lahkeks tähelepanemiseks, pidi härra ise minema
459
