jumal talle tervist,“ ütles Zahhar risti ette lüües, „siis oleks ma juba ammu kõngend nälja ja külma kätte. Tema andis ikke talveks riided selga ja leiba nii palju, kui süda kutsub, ja sooja aseme ahju pääl — kõik südamehäädusest. Aga eks ta sai ka kõik see aeg minu pärast näägutada, ja ma tulin jumala abiga tulema! Juba teist aastat söön sandileiba…“
„Miks sa endale kohta pole otsinud?“ küsis Stolz.
„Isake Andrei Ivanõtš, kust sa praegusel ajal kohta leiad? Katsusin kahes kohas õnne, ei jäädud rahule. Põle enam endine aeg: kõik on halvemaks läind. Teenrilt tahetakse kirjaoskust, ja isegi suurtsugu sakstel põle enam seda moodu, et eestuba oleks teenreid paksult täis. Ikka üksainuke teener, harva kaks. Härrad tõmbavad endal ise saapad jalast: olla kohe sihuke masin välja mõeldud!“ jätkas Zahhar masendunult. „Häbi ja teotus, õiget härraelu varsti enam põlegi!“
Ta ohkas.
„Noh, sain siis ühe saksa kaupmehe juurde koha pääle, pidin eestoas istuma: kõik oli hästi, aga ta pani mind puhvetisse tööle… kas see on siis minu amet? Kord läksin riistu viima, böömi klaasid, või mis nad olid… põrand igavene sile ja libe, et pagan võtaks! Äkki mul jalad laiali — ja riistad tükkis kandikuga põrandal maas: ja aetigi mind minema! Noh, siis hakkasin ma välimuse poolest ühele krahviprouale meeldima; ütles, et „auväärt välimus!“ — ja võttis mu uksehoidjaks. Hää vanaaegne amet: istu aga toolil ja tee tähtis nägu ette, viska jalg põlvele ja kiiguta muudkui seda, ja ära tee kohe välja, kui mõni tuleb, esteks mörise pisut ja lase alles siis sisse või anna kuklasse, nii nagu asi nõuab; aga häädele külalistele, muidugi mõista, viipad niimoodi, näe, teed!“ Zahhar näitas käega, kuidas uksehoidja peab oma pika kepiga teed juhatama. „See on meelitav, mis sääl rääkida! Aga proua juhtus piriseja olema — jumal temaga! Kord viskas pilgu minu kambrisse, nägi lutikat; kus hakkas jalgu trampima ja karjuma, justkui mina oleks lutikad välja mõeld! Misuke majapidamine saab lutikateta läbi!… Teine kord läks minust mööda ja tema meelest oli mul just nagu viinalehk juures… jah, nii pire oli! Ja laskis lahti!“
„Aga ongi ju viinalehk juures, päris kõvasti kohe,“ ütles Stolz.
„Suurest murest, jumala eest, isake Andrei Ivanõtš, suurest murest,“ kähises Zahhar ja krimpsutas haledalt nägu.
480
