„Katsusin siis voorimeheks hakata. Sain peremehe juurde koha, aga külm võttis jalad ära: põle enam jaksu, vanaks olen jäänd! Kangesti tõrges hobune juhtus ka kätte, ükskord jooksis tõlla ette, pidi mind äärepäält vaeseomaks tegema; teine kord ajas vanaeide alla; mind viidi politseisse…“
„Noh, hea küll, ära hulgu ega joo enam, tule minu juurde, ma annan sulle peavarju, sõidame maale, kas kuuled?“
„Kuulen, isake Andrei Ivanõtš, jah…“
Zahhar ohkas.
„Ei tahaks siit ära minna, hauast eemale! Meie kallis leivaisa Ilja Iljitš,“ ulgus ta, „tänagi veel tuletasin teda meelde, olgu jumal talle armuline! Nii hää härra võttis jumal meilt ära! Tema elas inimestele rõõmuks, oleks võind sada aastat elada,“ nuuksus ta nägu krimpsutades. „Ma käisin täna ta haual; alati, kui siiapoole tulen, siis lähen ikke sinna ka, istun sääl; ja nutt tuleb pääle… Teinekord jään tükiks ajaks mõttesse, siis jääb kõik nii vakka, ja ma kohe kuulen, nagu hüüaks keegi: Zahhar, Zahhar! Kananahk tuleb ihule! Ei näe me silmad enam nisukest härrat! Ja kuidas ta veel teid armastas — issand, tuleta tema hingekest taevariigis meelde!“
„Noh, tule siis Andrjušatki vaatama: ma lasen sulle süüa anda, annan riided selga, ja tee siis, nagu heaks arvad!“ ütles Stolz ja andis vanamehele raha.
„Tulen; Andrei Iljitši peab küll vaatama tulema! Eks ta ole juba suureks sirgund! Issand! Misukest rõõmu ta ikke laskis mulle veel osaks saada! Tulen, isake, andku issand teile tublit tervist ja pikka iga…“ pomises Zahhar ärasõitvale kalessile järele.
„Noh, sa kuulsid selle kerjuse lugu?“ ütles Stolz oma sõbrale.
„Kes see Ilja Iljitš on, keda ta nimetas?“ küsis kirjanik.
„Oblomov: ma olen sulle temast küll ja küll rääkinud.“
„Ah jaa, tuleb meelde: see oli sinu sõber ja ülikoolikaaslane. Mis temast sai?“
„Hukka sai, otsa sai — asja ees, teist taga.“
Stolz ohkas ja vajus mõttesse.
„Ja ometi ei olnud ta teistest rumalam, ta hing oli puhas ja selge nagu klaas: õrna südamega, hea ja aus inimene — aga hukkus!“
„Miks? Mis põhjusel?“
„Mis põhjusel? Põhjuseks oli… oblomovlus!“ vastas Stolz.
481
