Oli loetav koht ei tea kui huvitav, siiski pani ta, kui lõuna või uneaeg kätte tuli, raamatu kohe kummuli, kaaned ülespoole, ning läks sööma või kustutas küünla ja heitis magama.
Kui ta oli talle toodud esimese ande läbi lugenud, siis ei küsinud ta teist; kui see aga küsimata toodi, siis luges ta ka selle pikapeale läbi.
Hiljem ei hakanud ta enam esimestki annet läbi lugema, istus vabal ajal enamasti käsipõsakil laua ääres; mõnikord kasutas ta küünarnuki asemel peatoeks sedasama raamatut, mille Stolz oli talle peale sundinud.
Nõnda lõpetas Oblomov oma hariduse. See päev, kus ta viimast loengut kuulas, sai ühtlasi tema hariduse piiritulbaks. Nagu õpetaja tõmbas omal ajal raamatusse küünekriipsu, nii tõmbas nüüd õppeasutuse juhataja oma allkirjaga lõputunnistusele selle kriipsu, millest kaugemale meie kangelane ei pidanud tarvilikuks oma teadusehimus minna.
Tema pea kujunes surnud asjade, surnud isikute, ajajärkude, arvude, usundite, mitte millegagi seostuvate majandusteaduslike, matemaatiliste ja muude tõdede, probleemide, teeside jms. arhiiviks.
See oli nagu raamatukogu, kus leidub ainult üksikuid juhuslikke köiteid mitmesuguste teadusharude tervikväljaannetest.
Õppimine avaldas Ilja Iljitšile imelikku mõju: talle tundus, et teaduse ja elu vahel seisab sügav kuristik, millest ta ei püüdnud üle saada. Elu oli eraldi omaette, teadus omaette.
Ta oli õppinud maksvusel olevaid ja ka ammu maksvuse kaotanud õigusi, teinud läbi kohtupraktika kursuse; aga kui kodus tuli vargusjuhtumi korral politseile kirjalik teadaanne saata, võttis ta sule ja paberilehe, mõtles ja mõtles ning laskis lõpuks kirjutaja kutsuda.
Arved võttis kokku külavanem. „Mis on siin teadusega peale hakata?“ küsis Oblomov arusaamatuses.
Ja ta pöördus tagasi oma üksildusse ilma teadmiste koormata, mis oleks võinud sihi anda tema laisalt uitvale või lihtsalt suikuvale mõttele.
Mis ta siis tegi? Ikka ja jälle joonistas ta oma elumustrit. Põhjendatult leidis ta selles nii palju sügavat tarkust ja luulet, et ka ilma raamatuid lugemata ja teadusi uurimata ei jõua seda eales tühjaks ammutada.
Teenistusest ja seltskonnast lahti öeldes hakkas ta olemise mõttest teisiti aru saama ja leidis lõpuks, oma määratud elu-
61
